Haruki Murakami "Sputnik, mu arm" mura

Miks peavad kõik inimesed olema nii üksildased? Miks on vaja muutuda nii üksildaseks? Maailmas elab ju nii palju inimesi ja kõik nad igatsevad teise inimese järele, aga mispärast me peame siis olema nii hirmus üksildased? Miks? Kas inimeste üksildus toidab seda planeeti, et see saaks jätkata tiirlemist ümber Päikese?

Nagu ikka, on mul seoses kooliaasta lõpuga olnud pikk paus, aga saabugu sellele põuale nüüd kuulsusetu lõpp. Siit tuleb Varraku järjekordne kingiraamat. (Vahemärkus: lugesin mingil hetkel mais veel kaks krimkat ka, aga las need jäävad.)

"Sputnik, mu arm" on tegelikult üsna tüüpiline Murakami, mis on juba alustuseks kompliment. Loo jutustaja, kelle nime me teada ei saagi, on salamisi armunud Sumiresse, kellel on aga hoopis teine sättumus ja kes on salamisi armunud endast oluliselt eluküpsemasse korealannasse nimega Myū (seda tähekuju muideks polegi nii lihtne leida), kes on tegelikult Sumire tööandja. Sumire tahaks südame poolest küll hoopis kirjanik olla, aga see ei tule tal veel liiga hästi välja ja kuidagi on vaja end ju elatada. Nii ta veiniäri ajava Myū asjaajajaks satubki ja reisib temaga mööda ilma ringi. Tudengieluga võrreldes on see suur samm luksuse suunas edasi, aga Sumire jaoks on tass ikkagi pooltühi või isegi kolmveerandtühi, sest nii kirjaniku kutsumus kui Myū on jätkuvalt tema jaoks kättesaamatu paleus. 

Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja jooksnud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise "harukordselt andeka uue suure tegija" äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurikülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. 
Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.

Lugu võtab aga kriminaalse pöörde, kui Sumire oma tööandjaga ühel Kreeka saarel puhates kaduma läheb. Myū helistab minategelasele ja kutsub ta endale appi ja tegelikult siit läheb lugu ka sellesse suusajälge, milles Murakami ennast pigem rohkem kui vähem mugavalt tunneb, ja mähib lugeja maagilise realismi valgesse uttu. Hellalt, aga kindlalt. Seekord võtab ta ette paralleelmaailma võimalikkuse ja selle, kuhuni selle piirid ulatuda võivad. 

Kuna Murakami pole krimikirjanik, siis hoolimata loo põnevlikest sugemetest viskab ta lõpplahenduse asemel õhku nii mõnedki küsimärgid. Lugeja hooleks jääb otsustada, kas ta tahab need lahtised otsad kuidagi ise kinni siduda või leppida sellega, et mitte kõik asjad maailmas ei ole must-valgelt selged. Closure jääb tulemata, aga ma olen ikka seda meelt olnud, et ebameeldivad aistingud on ajule kasulikud. Ja kuigi Sputnik on raamatus hoopis teise sünniloo ja tähendusega, on see ka metafoorina siiski kohane, sest inimesed selles loos tiirlevad küll üksteisele lähedal, kuid kokku nad kunagi ei saagi. 

Murakami kirjutab muidugi meisterlikult ja meeldiv lugemiskogemus on temaga alati garanteeritud. Õnneks teeb ka Maret Nukke tõlge autorile au. Nii ripub kuu taevas nagu ärakurnatud neer või nagu virge vaeslaps ning Myū viskab oliivikive tuhatoosi "väga elegantse liigutusega nagu luuletaja, kes lisab teksti kirjavahemärke". 

Küllap ma ükskord need ülejäänud eestikeelsed Murakamid ka ära loen. Ükskord. :)