Varraku juuli(?)raamat. Aitäh!
Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal.
Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad.
Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.
Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi...
Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar