Varraku mingi eelmise aasta kas äkki juunikuu raamat või midagi sellist. Ta seisis mul pikalt riiulis, paras tellis ikkagi, pealegi oli Krista Kaer (raamatu tõlkija) ise ka kuskil kommenteerinud Henry Jamesi pikki ja keerulisi lauseid. Mõte oli umbestäpselt selline, et lugeda on raske, aga kui juba ära harjud, siis tasub ära.
Eks ta laias laastus nõnda oli ka. Ma lugesin seda muude asjade kõrvale ikkagi kuid, vahepeal ma arvan ta kuu-kaks mul päriselt ka seisis kuskil poole peal. Võib-olla ongi kõige õigem öelda, et "Tuvi tiibade" lugemine tundus pigem nagu töö, mitte niivõrd nauding. Samas muidugi kui see oleks täiesti ebameeldiv olnud, ega ma siis poleks temaga kindlasti ka lõppu jõudnud.
Huvitav oli minu jaoks kooskõla lauseehituse ja tegevuse enda vahel. Kommenteerisin paarile sõbrannale ka Messengeri-vestluses, et on põimlaused, on keerulised põimlaused ja on Henry Jamesi põimlaused. Need on vahel pool kilomeetrit pikad. Toon ühe suvalise näite.
Kui Kate hakkas juba elust rohkem teada saades asjade üle järele mõtlema, ei suutnud ta kuidagi aru saada, kuidas oleks tädi Maud saanud olla teistsugune; – selleks ajaks oli ta juba adunud, millised oleksid võinud olla paljud teised asjad, ometi oli ta taibanud, et kui nad olid kõik teadlikult elanud Ultima Thule külma hinguse surve all, siis antud tõsiasju arvestades ei oleks nad saanud kuidagi ka teisiti toimida.
Iseenesest saab ju aru küll, aga kui selliseid lauseid tuleb ja tuleb ja lõik on ka täpselt lehekülje pikkune või natuke üle selle, siis ei, seda ei ole just kerge lugeda. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et mõte keerutab täpselt samamoodi nagu lause. Pidin korduvalt lauseid või lõike üle lugema, et üldse aru saada, mida seal öelda on tahetud. Ja kui lausete ja mõtete keerutamisest veel väheks jäi, siis lisame veel siia ka tahu, et selles raamatus ei ütle mitte keegi mitte midagi otse välja. Või kui, siis haruharva. Tiirutatakse mingite mõtete ümber nagu kassid ümber palava pudru ja mingil tabamatul põhjusel saavad NEMAD kõik aru, millest teised räägivad. Mina ei saanud. Dialooge stiilis "no siis meil jääb üle ainult üks võimalus" ja see üks võimalus on partnerile päevselge, aga lugejal polegi nagu millelegi toetuda, on seal palju. Sellest siis minu ülaltoodud mõte, et lauseehitus ja sisu on võrdselt ja ilmselt väga teadlikult keerukaks ja segasekski kirjutatud.
Tahes-tahtmata meenusid need meemid, kus kuulsad teosed on ühe lausega kokku võetud. Näiteks nii:
Ei, ma ei ütle, et see raamat oli halb. Ükski raamat ei saa klassikaks ilmaasjata. Noorena suremine, rikka pärijanna raha ära kasutamise soov (kuigi pärijannat armastavad kõik) ja sellega seoses tekkivad kurikavalad plaanid on ka üsna ajatu teema. Aga kerge lugemine "Tuvi tiivad" küll ei ole, see on selge. Läheneda respektiga.
Erilise kummarduse tahan ma lõpetuseks teha Krista Kaerale, sest seda raamatut tõlkida oli ilmselgelt kolossaalne ettevõtmine ja tõlge on ju suurepärane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar