Tegelikult sellist pealkirja raamatu kaanel kusagil pole, on ainult autorid ja lühend "JKKK". Aga raamatupoodidest leiab kirjavahetuse nime alt.
Kuna mul on Kaplinski vastu soojad tunded (Kõusaarest kirjanikuna ei teadnud ma enne vähemalt kogemuslikult mitte midagi), siis see kirjavahetus oli üks järjekordne raamat, mille peale ma olen juba mitu aastat vaikselt hammast ihunud. Siis aga tuli Tagaranna kirjanduspäev ja kuna seal esiteks seda raamatut nii kenasti müüdi ja teiseks oli Kadri Kõusaar koos Tiia Toometiga seal ise ka kohal ja just oma kirjavahetusest rääkiski, siis jätan ma ta ostmata?
Kõusaare kohta teadsin ma enne kõige rohkem seda, et tal on mingi skandaal kuskil ühe oma filmiga. Ka sellest on raamatus juttu. Filmi pealkiri on "Magnus" ja põhiline kamm käib selle ümber, et üks filmitegelaste prototüüpidest palus kohtu kaudu filmi ära keelata, kuna ta ei tahtnud, et teda seal ära tuntakse (Kõusaar ise raamatus arvab, et ilmselt poleks tuntud, kui ta poleks ise lärmi lööma hakanud, nii paradoksaalne kui see ka on). Filmi näitamine on keelatud kuni 31. detsembrini 2025 ja ma võiksin väiksemat sorti mürki võtta selle peale, et kui nüüd see kork eest ära lendab, siis on 1. jaanuaril 2026 kinod puupüsti rahvast täis. :)
Raamat oli umbestäpselt selline, nagu ma arvasin, vähemalt Kaplinski kirjade poole pealt, sest tema stiili ja põhilisi seisukohti ma juba teadsin. Kõusaar oli minu jaoks ka üpris meeldiv avastus – tema eruditsioon ja lugemus lausa pritsib raamatulehekülgedelt välja. Võib-olla isegi võiks öelda, et pritsib natuke vähesema eruditsiooniga lugejale lausa näkku – ka näiteks Maarja Kangrole on ette heidetud, et ta "eputab oma eruditsiooniga". Mina ei nõustu. Kui sulle on teadmisi ja seostamisvõimet antud, miks seda siis jõuga tagasi hoida? Aga kui isegi selline literaat nagu Jaan Kaplinski mitmel korral mainib, et Kõusaare teadmised tekitavad pisut hirmugi, siis mis veel lihtsurelikust lugejast rääkida.
Kui võrrelda seda kirjavahetust Kaplinski ja Õnnepalu omaga, siis Kõusaarega on arutlused võib-olla mitte küll otseselt vähem esseistlikud, aga siiski argisemad. Loomulikult ei saa Kaplinski kuidagi mööda oma põhiteemast, millest ta räägib nii Õnnepaluga kui juba ka raamatus "Isale" – südamevalu looduse ja keskkonna pärast. Teine suur teema on Kaplinskil siin raamatus see, et ta ikka kuidagimoodi ei tunne sidet tänapäeva Eestiga. Mõlemad leiavad, et rahvuslusest tõuseb palju probleeme. Kõusaar kirjutab palju oma reisidest ja filmifestivalidest, kus ta osaleb, samuti luhtunud partneriotsingutest. Üldse on selles raamatus ootamatult palju intiimteemade lahkamist ja Kõusaar tundub pea lõpuni välja üsna pessimistlik, aga siis tekib tema ellu poolinglane-pooltšehh Martin ja üsna kohe pärast seda riburadapidi väikesed Maximilian ja Sebastian, kes vaigistavad ära bioloogilise kella seni lausa kõrvulukustava tiksumise.
Raamat lõpeb Kõusaare viimase kirjaga, mis on juba kirjutatud pärast Kaplinski surma, kus ta muuhulgas väljendab hindamist talle avanenud võimaluse eest sellise inimesega mõtteid vahetada. Kes siis selle eest tänulik ei oleks!
Mõned nopped ka.
Kaplinski: Eks Sa ju tea isegi, et kirjanikke, vaimuinimesi on vaja. Nagu kunstnikke, kinotegijaid, ajakirjanikke. Meie loome osa seda tausta, mis on inimestel vaja suhtlemiseks ja üksteise mõistmiseks. Ühise taustata ei oleks see ju võimalik. Klassikute puhul paistab see väga silma: poleks ju Eesti inimene see, kes ta on, ilma Lutsu ja Tammsaareta. Nende antud taust on meie kõigi pärisosa mingil määral.
Järgmise katkendi kallale tahaksin ma lasta hambad sisse lüüa heal kursuseõel Marjal, kes on oma blogis ka sellisest mõistest nagu keeleaed ja selle harimine, ja Kuressaares tegutseva Aavikute muuseumi perenaise Meriti.
Kaplinski: Mu teine ärrituse põhjus on olnud eesti keele korrastamine ja korraldamine. Analoogia parkidega on täitsa olemas: siingi taotletakse mingit hüperkorrektsust ja võideldakse loomuliku-loodusliku vastu. Olen kord lugenud kellegi keelemehe märkust, et oleks ikka õige öelda "lubage mööda", mitte "lubage läbi"... Aaviku vaim elab edasi, mis on nii hää kui halb. Aavik oli minu meelest andekas luuletaja, kes lõi omaette minižanri – ühesõnalise luuletuse. Aga teoreetikuna oli ta päris hull ja keeleteadusest ei teadnud midagi. Mida tunnistab kasvõi tema veendumus, et inimesed peavad rääkima kirjakeelt.
Kõusaar: Tead sa tunnet, mis on seista täis külmkapi ees, ja mitte tunda nälga? Elada tubades täis raamatuid, kui sa ei taha neist haarata ühtegi? Omada kõvakettal sadu gigabaite maailma parimat muusikat, ja tahta kuulata vaid vaikust või linnulaulu – eriti neid õhulisi siutse, mis kostuvad öö eel ja lõpul.
Kõigest on küllastus.
Sõpradega ei viitsi kohtuda, sest ma juba aiman, mida nad räägivad.
Kõik näib olevat kellegi andetu seebikirjaniku kokku kirjutatud.
Kus on ehedus, originaalsus, aroomid?
Kõusaar: Praeguse aja häda on see, et massil on nii kõva hääl – lumpen on läbi sotsiaalmeedia kohutavalt tiražeeritud. Seetõttu ta justkui näib domineerivat. Igaviku sõelale jäävad aga tõelised tähed, keda on alati väga väike protsent.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar