Seekord kirjutas mulle kirjastuse Paradiis esindaja, kes oli märganud "Võililleveini" blogi ja küsis armsasti, kas ma ka "Marsi kroonikaid" lugeda tahaksin. Muidugi tahaksin! Väga suur tänu kirjastusele.
Ray Bradbury kirjutas "Marsi kroonikad" aastal 1950. Tähelepanuväärne on see, et originaalis olid sündmused asetatud aastatesse 1999-2026, aga kui 1999. aasta hakkas päriselt kätte jõudma, nihutati tegevusaeg 30 aasta võrra tulevikku edasi. Et mõõde oleks õige.
Raamatus on jutud Marsi niinimetatud koloniseerimisest inimeste poolt, kuigi see pole pidev lugu, vaid näiliselt suvalised hetked. Siit-sealt uurides võib lugeda, et need polegi üheselt raamatuks kirjutatud lood, vaid eraldiseisvad ülestähendused, aga kaante vahele panduna on nad siiski kronoloogilises järjestuses ja paratamatult täidab vähemalt minu aju need lüngad ise kohe ära.
Alguses on Marsil marslased, kirjelduse järgi imelised olendid helepruunika naha, kollaste nööpsilmade ja pehme musikaalse häälega. Nad maalivad keemilise tulega pilte, küpsetavad tulelaual asuvas laavalombis liha, kütivad mesilastega ja rüüpavad metalltassist elektrituld. Telepaatilises unenäos näeb marslasest naine unes pikka meest siniste silmade ja mustade juustega (mis on marsinaise abikaasa arvates kõige ebatõenäolisem juuksevärv), kuid ikkagi ei tundu unenägu realistlik, sest kolmandal planeedil elu olla ei saa, seal on "liiga suur hapniku kontsentratsioon."
Kui inimesed oma rakettidega kohale jõudma hakkavad, on marslaste vastuvõtt kõike muud kui sõbralik. Esimesed ekspeditsioonid lõpevad inimestele kurvalt. Kuid juba järgmistes lugudes on inimesed end ilusti sisse seadnud ja marslased on pagendatud mägedesse ja kaugematesse linnadesse, kus nad on võtnud ka uue kuju. Toimub inimestevahelisi kokkupõrkeid ja lõpuks on nii linnad kui marslased surnud, Maa hävib tuumakatastroofis ja viimasest Maalt pääsenud perekonnast saavad uued marslased.
Lühidalt öeldes, isegi kui Bradbury seda ise välja ei kirjuta, siis mulje jääb küll selline, et tema nägemuses on inimesed siiski need, kes kõik algselt ilusa oma maagilise puudutusega ära suudavad rikkuda – algselt imeliste olenditega toredast ja elavast planeedist saab ju surnud linnadega tolmune tühermaa. Ja kui ma saangi aru, et see fragmentaarsus on ilmselt taotluslik (las inimene mõtleb ise ka), siis natuke hüplikuks ta jäi. Kuna marslased on raamatu alguses tõesti nii imeline rahvas nii väljast kui seest, siis natuke oleks siiski tahtnud rohkem just seda inimeste ja marslaste vahelist kontakti ja dünaamikat, sest mis siis ikkagi päriselt juhtus?
Puhttehniliselt oli see aga täiesti tore lugemiselamus. Bradbury ei komplitseeri ega ilutse, pigem on ta otsene ja minimalistlik. Ka Linda Ariva ja Mario Kivistiku tõlge on nauditav (saan aru nii, et kaks Mario Kivistiku tõlgitud lugu lisati uues kogus olemasolenutele). Kuna lood on paljuski iseseisvad ja mitte ka liiga pikad, sobivad "Marsi kroonikad" hästi reisil lugemiseks või öökapiraamatuks. Ja hoolimata minu isikliku raamatukupja halast arvan mina temaga vastupidiselt, et kaanekujundus on väga ilus! Nii et lõppkokkuvõttes jään ma siiski oma kirjandusliku eelarvega kenasti plussi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar