laupäev, 27. märts 2021

Nicola Nonhoff "Cézanne"

 Jätkub kunstivõhiku harimine. Raamat nr 2. 


Tegin pärast da Vincit elegantse seitsmepenikoormahüppe 19. sajandi Prantsusmaale ja kõik ülejäänud raamatud, mis mul sellest sarjast riiulis ootavad, on sellestsamast 19. sajandi ja 20. sajandi esimesest poolest. 


Cézanne'i isa oli pankur ja sai täitsa kenale järjele, aga nagu nende uusrikastega ikka on, siis aristokraatide hulka teda eriti muidugi ei tahetud ja selline kahe heinakuhja vahel elamine, kui sind kuskile kas siis enam või siis kõigest hoolimata ei taheta, ei pruugi inimese elus just kõige mugavam algus olla. Sõpru õnneks ikka oli, kooliajal oli Cézanne'il näiteks kaks truud semu, kellega kogu vaba aega veeta. Üks neist oli Jean Baptiste Baille, kes tänapäeval kellelegi eriti midagi ei ütle ja pole eriti põhjust ka, aga teine oli Émile Zola isiklikult. Elu lõpupoole võttis aga kirjanikuhärra nõuks kirjutada romaani "Looming", kus peategelaseks oli ilmselgelt ära tuntavate joontega kunstnik. Pärast seda olid nende suhted lootusetult sassis. (Nüüd on mul tahtmine lugeda riiulis seisvat ja oma järge truult ootavat "Nanat".)


Cézanne jõudis oma elu jooksul väga mitmeid kordi vahetada nii ainest, stiili kui värvipaletti. Keegi küll täpselt ei tea, millest see tuli, et ta noore kunstnikuna maalis süngetes toonides suisa vägivaldseid maale. Hiljem ta selles osas küll taltus ja lõi korraks kampa isegi impressionistidega, aga sellest peale sõpruse Pissarroga midagi erilist ei tulnud. Cézanne'il oli oma tee käia ja teda huvitas tasapinnalisus, motiiv ja omapärased vaatenurgad rohkem kui vesi, õhk ja valgus. 


Üldiselt on see äärmiselt huvitav, kui sa vaatad mõnda maali ja siis loed, mis selle maali kohta öeldud on, ja siis uuesti vaadates näed seda hoopis teistmoodi. Hakkadki nägema kõiki neid murtud ja äraspidiseid perspektiive ja täiesti ajuvabasid proportsioone ja siis hakkad mõistma, et need teenivad kõik mingit hoopis suuremat eesmärki. Sest kui Cézanne'i kaasaegsed talle aeg-ajalt ette heitsid, et joonistada ta ei oska ja proportsioone ei tunne, siis oskas ja tundis küll, aga tal olid lihtsalt asjaga omad plaanid. Näiteks väitis ta, et inimene ei näe objekti nii-öelda ühest punktist, vaid et kui sa vaatad laual olevat korvi õuntega, siis osasid näed külje pealt ja osasid ülaltvaates jne. Ja siis tema niimoodi püüdiski neid kujutada, et osad eest ja osad ülalt ja mis kõik sinna vahele veel jääb. 


Ja sel ajal, kui impressionistid oma õrnu valguse ja õhu pilte maalisid (ärge te arvake siin nüüd midagi, mulle väga meeldivad impressionistid ja ma võin nende töid lõputult vaadata), murdis Cézanne oma kivimurru- ja mägede piltidega ennast hoopis kubismi poole, mida siis veel olemaski polnud. Mida enam elu lõpu poole, seda abstraktsemaks see kõik läks ja isegi piirjooned läksid peaaegu kaduma, nagu võib näha ka juuresolevalt pildilt (mõlemad portreed on samast mehest!). 


Iga maali ja selle kirjeldusega hakkasin ma järjest enam mõistma ka seda, kui tähtis oli tema jaoks pilt kui tervik, sest ta kandis sageli üht ja sama värvi erinevatele pildil olevatele elus või eluta objektidele. Kui lähemalt vaadata, siis tundub tõesti veider, et muru sees on valged täpid - aga pilti uuesti tervikuna silmitsedes näed küll, et see valge tuleb taevast või mäest ja seob kõik ühtseks tervikuks kokku. Kui impressionistide tööd on ilusad, graatsilised ja kerged, siis Cézanne on pigem rohmakas, robustne, jäik. Aga huvitav, tõesti huvitav. 


Ta oli ka meeletult keskendunud detailidele. Cézanne võis maalitavat inimest või objekti tundide kaupa vaadelda, ilma et ta pintsliga lõuendit puutunudki oleks. Sageli käisid tal ka portreteeritavad istumas nii, et sessiooni ajal Cézanne neid lihtsalt vaatas ja uuris. Maalima hakkas siis, kui modell uksest juba välja oli läinud. 


Tema ujujatest ja portreedest ja Sainte-Victoire'i mäe seeriast (mis muutus samamoodi järjest abstraktsemaks) ma isegi ei alusta, sest siis peaks rääkima jäämagi. Lugege ise. 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...