pühapäev, 29. detsember 2019

Jaanis Prii "Taassünd Lahetagusel"

Nüüd tulevad kaks järjestikust postitust nii-öelda otse kodukohast. Lahetaguse on minu lapsepõlvekodust umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel ja see on koht, kus me lapsena kogu aeg ujumas käisime. Ja hetkel on mul pooleli raamat, mille peategelane on Vilsandi kogu oma aus, hiilguses ja viletsuses. See pole ka kaugel.

Ma ei tea, kui palju Lahetaguse neile ütleb, kes Lääne-Saaremaal ei ela. Aga meie kasvasime küll üles teadmises, et seal sündis üks jube tähtis mees, kes avastas Antarktika, ehk siis Fabian Gottlieb (Benjamin de) Bellingshausen - seda sulgudes olevat ma enne isegi ei teadnud tema nimes. Isegi meie igahommikune koolibuss peatus Lahetagusel ja selle bussipeatuse nimi oli tollal veel Bellingshausen, mingil hetkel muudeti see Lahetaguseks. Enne me käisime ujumas ka Bellingshausenis. :)

Keskkoolipäevil õppisin ma Saaremaa kultuuriajaloo tunnis ka ära sellise nime nagu Johann (Wilhelm Ludwig von) Luce. Saime teada, et ta oli üks õpetatud ja valgustatud mees, kes üritas saarlastele kooliharidust anda. Kuressaares tegutseb juba mitmendat aastat ka Luce-nimeline erakool. Alles nüüd, käesolevast raamatust, sain teada, et just Luce oli see mees, kes Bellingshausenite käest Lahetaguse mõisa ära ostis. Samamoodi sain teada ka seda, et Pilguse mõis, mis ka Bellingshausenite oma oli, sai nime just nende perekonnanimest (omal ajal kirjutati seda ka Billingshausen, mis Pilguseks mugandus). Minu lapsepõlves tundsime seda küll vaid hullumajana, aga praegu on see taas erakätes ja mõis mis mõis.

Jaanis Prii on kõigepealt kõvasti arhiivides istunud ja materjali kogunud. Kui seda juba piisavalt oli, istus ta laua äärde arvuti taha maha ja kirjutas kokku kujuteldava Bellingshauseni ja Luce kohtumise, mis - nagu ta ise ütleb - võis vabalt aset leida ka, kuigi sellest igasugused tõendid puuduvad. Minategelane on Luce, kes kutsub viitseadmirali lapsepõlvekoju külla, ning siis nad puhuvad seal juttu. Loomulikult räägib kohtumisel eelkõige Bellingshausen, kes pajatab oma Lõunamandri otsingute loo, mis on isegi minusugusele lugejale vägagi paeluv. Kuid selle kõige vahele räägib Luce palju ka endast ning seetõttu saame temast, ta tööst ja pereelust ka suhteliselt ammendava pildi.

Bellingshausen ise kahjuks ei saanudki päris kindlalt teada, et ta tõesti Lõunamandri avastas. Õnneks teavad seda vähemalt tema järeltulevad põlved.

Pean ütlema, et raamat oli minu jaoks vägagi meeldiv üllatus. Minu kaassaarlased on hakanud järjest Saaremaa ajalugu lahti muukima, näiteks on Mehis Tulk võtnud ette muinasaja ning nüüd räägib Jaanis Prii pisut lähemast ajaloost. Mõtlesin, et tegelikult peaks iga endast lugupidav saarlane "Taassündi Lahetagusel" lugema. Sealt õpib palju.

Mõningad küsitavused mul tekkisid ka, seda just kirjastiiliga seoses. Esiteks on seal mõnigi tore murdenäide, mis segastel põhjustel järsku õ-tähtedega kirjutatud on, mis on ju ometigi Lääne-Saaremaal ennekuulmatu. Või siis sellised väljendid nagu "jobud" või "jamad algasid", mida mul on isiklikult raske Lucega kokku pakkida. Ja Mozarti pole vähemalt mina ise kunagi vältevahelduslikult käänanud, nagu autor siin teeb - Mozardi ja Mozardist. Kuigi ma ei saa muidugi öelda, et see vale oleks.

Kuid need olid vaid mõned üksikud märkused ja üldjoontes on siiski, nagu ülalpool öeldud, tegemist vägagi arvestatava ajaloolise ilukirjandusega. Palun lugeda!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...