Mul oli küll Kobo kaasas, sest raamat oli seal pooleli, aga kuna laps oli kaasas ja lend oli ka otselend, siis minnes ei jäänud kogu selles reisiärevuses lugemiseks hetkegi. Pooleli oli minnes tegelikult üks teine raamat, mille ma ka pärast läbi sain ja millest tuleb järgmine blogijutt.
Tagasi tulles oli Heathrow lennujaamas aega ja poes lapsele juua ostes juhtus jälle see, mis juhtuma pidi - emme ostis pojale juua ja endale raamatu ka. Võtsingi selle järgi, et oleks mingi kergem lugu, millesse ei peaks lennukit oodates või Tallinna poole sõites väga sügavasti keskenduma.
Ma ei olnud sellest autorist mitte kui midagi kuulnud, aga üllatus oli vägagi meeldiv. Oli selline inglise stiilis krimka - sirgjooneline ja mitte eriti õudselt verine. Natuke meenutas miss Marple'i ja Poirot' lugusid, kuna kogu tegevus toimus suletud süsteemis (väike eraldatud hotell, ilma internetita, lume- ja jäätorm võtab ka elektri ning keegi ei saa minema) ning kõik tegelased, kaasa arvatud mõrvar, olid esimesest leheküljest ilusti olemas. Ja kui pärast lahenduse selgumist tagasi vaadata, siis märkad, et oli mingeid detaile, mis olid lugejale ilusti välja pakutud, nii et hea tahtmise korral OLEKS VÕINUD süüdlase ka ära arvata. Aga mis tagantjärgi lihtne ja loogiline tundub, see ei pruugi lugedes kohe silma jääda. Ei puudunud ka lõpulehekülje puänt.
Õnneks oli autor võtnud ka aega, et rahulikult lahti kirjutada nii karakterid kui ka need muutused, mida sellistes oludes vangis olles inimeste mõtlemises ja käitumises toimuvad. Nii et ühest küljest oli hea lahe lugeda, aga ei olnud ka ülemäära lihtlabane.
Ja nüüd ma mõtlen, et Shari Lapenat võib küll veel lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar