pühapäev, 14. oktoober 2018

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa!

Omast kohast on sellised väljakutsed head, kuna satud raamatutele, mida poleks kunagi ise lugenud. Aga ikkagi tuleb pidevalt peale nii häid raamatuid, mis on tõesti suurem elamus. Kulutan oma aega parem nendele.

Carlos Fuentese "Inezi vaist" oli igal juhul vähemalt tugev lõpp. Hispaaniakeelne kirjandus on oma karvase käpa mulle juba mõni aeg tagasi kindlalt peale pannud. Nagu ma siin just kirjutasin, on vene kirjandusel oma äratuntav nägu. Nii ka hispaaniakeelsel. Rahulik, kiirustamata tekst voogab nagu laisk jõgi, et sellel paadiga liueldes oleks aega jälgida igat lille, puuoksa ja konna. Detailid on olulised, tegevus teisejärguline, taju prioriteet.

Just sedasama taju jahib autor ka selles raamatus. Aga seda teeb ta sulgkerge puudutusega, et mitte segada haprat tasakaalu, eriti arvestades seda, et see taju töötab täispööretel. See on kui unenägu, kus detailid võimenduvad ja viivad unenäo peaaegu psühhoosi piirile, kuna kõik võtab mingi palavikulise mõõtme.

Vurrkanniga lendavad kaasa Beliozi "Faust" ("Vaata, ma mängin Berliozi, sest see on kultuurisündmus, mis õigustab territoriaalset sündmust, mida me kutsume Prantsusmaaks." - lk 46) ja kristallpitsat ('ta läbipaistmatus oli muutunud läbipaistvuseks, läbistatuna paljudest ammustest pilkudest, mis ehk üksnes kristalli sees säilisid paradoksaalsel kombel elusana seetõttu, et nad olid sinna vangistatud' - lk 11), et sümboliseerida armastust, mis on ürgne, tugev, ei lase sind lahti, aga ei pruugi olla kuigi roosiline. Fausti kujundi kohta refereerib Lembit Liivak raamatu järelsõnas Fuentest ennast: "Maailm on täis fauste ja pseudofauste, kes ei teadvusta veenilaiendeid oma jalgadel ja eksponeerivad neid avalikult." Fuentes ütleb ka, et Fausti suur viga on mitte kunagi heastada oma eksimusi.

Peategelane on oma elule ja elu armastusele tagasi vaatav 92-aastane dirigent Gabriel Atlan-Ferrera, kelle arvates on orkestri juhtimine 'nagu noateral kõndimine, kus kasutatakse ära mõningate inimeste vajadust kuuluda ühte kehandisse, olla ansambli liikmed ja olla vabad, sest nad saavad käske ega pea neid teistele või iseendale andma'. Orkestri dirigendil on vabadust vähem, kuid võimu rohkem - samas 'kui kõrgel ka keegi ei istuks, ei istu ta kunagi kõrgemal omaenese tagumikust'. (mõlemad lk 16)

Gabrieli elus on olnud vaid üks suur armastus - lauljanna Inez, kes dirigenti ühtaegu inspireerib ja painab. Nende armastus on kõikehõlmav ja ürgne, segunedeski paralleelselt koopamaalingute-aegse armastuslooga, kus aga Inez end sugugi Gabrieliga ei näe.

Jah. Ma läksin sinna sügavale sisse. Aga ikkagi jõudsin vahepeal ka ärgata ja imestada, kas see, mida tõlkija nimetab Jalapi pipraks, võiks tegelikult ehk olla jalapeno. :)

Raamat kui üks suur aforism.






Trevor Noah "Born a Crime"

Trevor Noah on üks mu lemmikkoomikuid. Ta on lihtsalt nii ülicool ja tabab alati naelapea pihta. Oleme mingite teemade juures teda ka gümnas...