Ja sellepärast ma olingi kahevahel, kuni tuli isa ja ütles, et näed, ma siin lugesin, tahad ka? Siis otsustasingi, et oma silm on siiski kuningas. Las ma siis loen.
Eks see muidugi tõsi on, et igaühel on oma reaalsus. Raamatu pealkiri ongi ju "Minu Muhumaa" ja võibki olla, et Pautsi Muhumaa on hoopis teine kui minu oma. Sellest on muidugi eelkõige ütlemata kahju. Lugedes mõtlesin korduvalt sellele, et jah, siin või teises kohas võidi tõesti ebaõiglaselt käituda, aga siiski ei saanud ma lahti tundest, et lõppkokkuvõttes on alati siiski kõik enda teha. Ma ei suuda küll ette kujutada muhulasi, kes hoolimata inimese avatusest ja sõbralikkusest oleksid tema vastu ebasõbralikult meelestatud. Aga mina olen muidugi ka lootusetu optimist.
Üks asi, mille vastu ma vaielda ei saa - kuna sellised asjad juhtuvad ja teiseks ma pole ka kohal olnud - on koolikiusamine, millest õpetajad lihtsalt mööda vaatavad. Seda juhtub.
Tuttav kirjandusteadlane arvas, et Pauts on 'sügavalt tõejärgse ajastu kirjanik', ning siis ma õppisingi ära, misasi on tõejärgne ajastu. Mõte selles, et kuna nagunii pole olemas objektiivset tõde, siis ongi igaühel oma Muhumaa, oma ükskõik mis.
Samas vestluses sain teada, et kuigi Pauts viskab lugejate ette teooria, nagu oleks Juhan Smuul oma lugudes ära kasutanud Vassiili Randmetsa kirjutisi, olevat see teooria siiski nüüd ümber lükatud, kuna Vassli (ema ütleb, et mitte keegi ei öelnud ühegi Vassli kohta ‘Vasseli’ juurde minema) lood olla Muhu muuseumis kenasti olemas.
Kogu oma subjektiivsusest hoolimata oli raamatus ka ikkagi informatiivseid lehekülgi, mis tõesti meeldisid. Näiteks seesamane Vassiili Randmets. Täitsa sürr. :D
Ja minu Muhumaa ei muutunud raamatu lugemisega sugugi. See on jätkuvalt üks vahva ja sõbralik saar, ilusa looduse ja ägedate nännedega, kes ei saagi vanaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar