teisipäev, 2. oktoober 2018

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Juba vanaema-raamat niitis mind korralikult jalust. Arvasin, et ega see Ove-raamat nüüd sama hea küll ei saa olla. Aga oli.

On üks 59-aastane mees. Ta on üks vana karune poriseja, kes ei salli majade vahel sõitvaid autosid, kasse ja muidu tühikargajaid. Tänapäeval ei osata ju enam isegi ratast parandada! Ja kui sul ei ole enam naist ja kui sinult võetakse ka töö, siis on just paras aeg otsustada, et mis siin ikka enam teha jäänud on. Panen konksu lakke ja aitab küll.

Aga elul on Ovele veel üht-teist pakkuda. Kui naabrusesse kolib rase iraanlasest pereema oma Ove meelest mõttetu mehe ja kahe tüütu lapsega, ei jäta nad Ovet sugugi rahule. Õudselt napakad! Pereema ei jäta aga jonni ja tüütab Ovet nii kaua, et Ove isegi enam aru ei saa, mis värk on. Ja pealegi on Ovel vaja ühte katkist kassi aidata ja kohtuda mõne 'lilla inimesega'. Suremine osutub ootamatult keeruliseks.

Nagu Backman vanaema-raamatus näitas, et ta saab lastest viimse kui ihurakuni aru, näitab ta ka nüüd, et ta mõistab vanu karuseid leskmehi, kes kuidagimoodi isegi endast aru ei saa. See on järjekordne suure südamesoojusega kirjutatud raamat, mida lugedes saab mitmeski kohas valjuhäälselt naerma turtsatada, aga ühel hetkel hakkab silmis torkima ja mõni minut edasi on juba tõemeeli taskurätikuid vaja.

Ovele olid arusaadavad asjad, mida oli võimalik näha ja käega katsuda. Betoon ja tsement. Klaas ja teras. Tööriistad. Asjad, mida oli võimalik välja rehkendada. Ta sai aru täisnurkadest ja selgetest juhistest. Konstruktsioonide mudelitest ja joonistest. Asjadest, mida oli võimalik paberile joonistada. Ta oli mustvalge mees.
Ja naine oli värv. Kõik Ove värvid.  (lk 43)

Omaette väärtus on muidugi - taas kord! - Ene Mäe lihtsalt suurepärasel tõlkel.
Ove ja Rune seisid oma maja ees, käed jonnakalt püksitaskus, nagu uue aja muistised, sellal kui väikesel majadevahelisel tänaval paradeerisid upsakad greibisuuruste lipsusõlmedega kinnisvaramaaklerid ja vaatasid neid, nagu raisakullid silmitsevad vananevaid vesipühvleid. (lk 232)

No kuidas sa ei naudi igat rida?

Kuldne raamat. Kuus tärni viiest.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...