teisipäev, 25. september 2018

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

See lugu oleks sama hästi võinud olla Eestist. Või Venemaast. Või Prantsusmaast. On küll Oulu ja kõnnumaa, aga inimlikud probleemid ja konservatiivses ühiskonnas vastuvoolu ujumine pole ühelegi rahvale võõrad.

"Nelja tee rist" vaatleb ühe perekonna lugu läbi aja, aastatel 1895-1996. Enamus raamatu tegevusajast on aeg, mil mees oli naisest loomuldasa üle ning naiste emantsipatsioonist ei julgenud suurem rahvas unistadagi. Abieluvälised suhted on ennekuulmatud. Aga perekonna nii-öelda matriarh, ämmaemand Maria, ei vaja oma ellu meest. Lapse saab ta küll (jalgratta ja maja pealekauba) ja sellest piisaks, et ta täielikult ära põlata, kuid ämmaemandat on ju ikkagi vaja...

Aga mis saab siis, kui perekonda juhtub pime laps? Aga mis saab siis, kui pereisa, kes tegelikult oma peret armastab ja sellest väga hoolib, avastab endas seksuaalvähemuslikud kalduvused? Mis saab siis, kui ta naine sellest teada saab? Kas hell hath no fury like a woman scorned või laheneb asi vaikselt ja tsiviliseeritult?

Kinnunen räägib sama lugu neli korda - kõigepealt Maria, siis tema tütre Lahja, seejärel Lahja minia ja lõpuks Lahja abikaasa vaatevinklist. See oli lugeja seisukohast väga huvitav võte, sest alguses pettis täitsa ära - jäigi Maria loost mulje, et tegu on kuidagi katkendliku ja hüpliku looga. Aga kui lugeda sinna otsa veel kolm samasugust hüplikku lugu, siis langevad pusletükid klõbinal paika ja moodustub tervik, ühe perekonna saaga, kes on nagu rannamänd - tuuled räsivad vasakult ja paremalt, aga kuidagimoodi õnnestub tal ikka juured maasse haakida ja ellu jääda. Ning kokku jääda.

Väärt iga minutit.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...