pühapäev, 9. september 2018

Thomas Rydahl "Eremiit"

Kuna aasta hakkab lõpu poole tiksuma, siis mõtlesin, et ma ju võin PROOVIDA Facebookis lugemise väljakutsega ühele poole saada. Eelmisel aastal ma ei lugenud vist ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et väljakutse tehtud saaks. Sel aastal katsetan, aga ma pigem arvan, et järgmisel aastal ma lähen jälle seda teed, et loen, mida ainult tahan. Kui läheb mingi punkti alla, siis läheb. Aga ega ma ei tea, mis järgmine aasta toob.

E-tähega algava raamatu punkti lugesin raamatukogu juhataja soovitusel "Eremiidi". Tagakaanetutvustus oli küll paljutõotav. Rannast leitakse mahajäetud autost kast, milles on väikese beebi surnukeha. Politsei mätsib asja kinni, kuna nad ei viitsi sellega tegeleda.

No täitsa lubab, eks. Tegevus toimub Fuerteventura saarel Hispaanias, kus elab muuhulgas ka Taanist pärit, kuid juba aastaid tagasi sealt pärast lahutust ära kolinud taksojuht Erhard. Erhard leiab, et kuna politsei on leidnud viisi, kuidas juhtum ära lõpetada, aga nende välja mõeldud lugu on puhas vale, siis on nüüd paras aeg asi enda kätte võtta.

Lugesin ja lugesin ja ei saanud lahti tundest, et kuu-uurija Katrin Lust on endale hingesugulase leidnud. Inimene võtab endale pähe, et mõrva uurimine on just täpselt see asi, mis on temale jõukohane tegevus ja tema ongi kutsutud ja seatud seda tegema. Erhard jättis mulle sellise kergelt imeliku mulje, kui ma nüüd kenasti ütlen.

Kirjutatud oli ka sedasi... Kirjanikku tuleb muidugi tunnustada, üle 400 lehekülje lugu ikkagi kirjutatud, eks see võtnud omajagu aega ja kõik. Aga minu kui lugeja seisukohast mämmutas autor lõputult, saba ja sarvedeta, üht ja sama. Ning samas neid asju, mida oleks taustaloona teada tahtnud (sõrme kaotamise lugu, Taaniga sidemete katkestamise lugu) jälle üldse seal ei olnud.

Lugesin just Murakami "1Q84" raamatut, kus üks kirjanik kirjutas teise loo ümber ja siis see võitis auhinna. Kange tahtmine oli sellele mehele nüüd ka Thomas Rydahli raamat sokutada - süžee idee pole ju paha, aga lugu oleks kõvasti toimetamist tahtnud.

Otseselt pooleli ei jätnud, aga soovitada ka ei oska.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...