teisipäev, 17. juuli 2018

Dan Brown "Päritolu"

Langdon nr 5. Bestseller. Rahva Raamatu sellekuine hitiklubi raamat.

Muidugi peab kiitma Dan Browni imelist töövõimet, detailide märkamise ja seostamise oskust ning leidlikkust kirjutada kokku tõeliselt põnev süžee. Ega ma muidu ei oleks seda nii kiiresti alla neelanud. Robert Langdon seikleb seekord Hispaanias ja lugu läheb käima sellest, kui Roberti sõber Edmond Kirsch tahab maailmale teatavaks teha oma viimast pommuudise väärtusega teaduslikku avastust ja on teatud jõud, kellele avastuse ilmsiks tulemine mitte kuidagi sobida ei taha.

Ma tahan öelda, et ärge saage minust valesti aru, lugu on tõesti väga hästi kirjutatud ja põnevust jagub otsast otsani.

Aga.

Robert Langdon ja imeilus, tark ja osav naisterahvas lahendamas probleemi, millega võimud hakkama ei saa. Või siis on võimud pahad või siis lihtsalt keegi ei saa aru, kas võimud on pahad või head. Robert ja kaunis naine on ainsad, kes saavad maailma päästa. Ühe ööpäeva jooksul juhtub nii palju sündmusi, et CNN täidaks sellega paar kuud vabalt ära. Katoliku kirik kõige selle keskel kõigi oma sümboolikaga tükkis.

Huvitav, kus ma seda varem kuulnud olen?

Tõesti, lugu on Brownil iga kord erinev, aga ülesehitus kuidagi hämmastavalt same old, same old. Peale selle hakkas mul lugedes kummitama mõte Andrew Lloyd Webberist, kes pidada kirjutama oma muusikat lausa mingite matemaatiliste valemite järgi - olla teada, millised algoritmid ja valemid muusikas kuulaja kõrvadele kõige enam sobivad, nii et ta kirjutabki vaid sellist muusikat, mis peab meeldima. Nii tundub ka Dan Browni puhul olevat - ta kirjutab põnevalt ja ta teeb seda meelega, sest ta teab, et inimestele meeldib. Noh, et "Da Vinci kood" tuli hästi välja, ma jätan selle meelde ja teen veel.

Ma ei tea, kas ma oskan seda nüüd niimoodi välja öelda, et sellest liiga negatiivset järelmaitset ei jääks - kirjutada ta muidugi oskab ja kahetsema kindlasti ei pea, aga tõesti tundub, et see raamat on konstrueeritud, mitte orgaaniliselt kirjanikust välja voolanud.

Ei, ma tõesti ei taha, et see negatiivselt kõlaks. Tähelepanek lihtsalt.

Ja igaks juhuks ütlen seda ka, et Edmond Kirsch on siiski kirjanduslik tegelane ja tema teaduslik pommavastus on ka kirjanduslik toode, mitte päristeadus. Ärgem siis päriselu ja kirjanduslikku fiktsiooni sassi ajagem. Kes sa ka ei ole, mida sa ka ei usu, see raamat seda küll sinu elus muutma ei pea.





Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...