Juhtus nii, et ma olin omast arust lõpetanud oma aasta viimase tunni ja läksin õpetajate tuppa võtit ära viima, et siis koju lugema minna.
Õppealajuhataja aga rõõmustas mind nähes, et oo, siin sa oledki - kas sa ikka tead, et pead praegu üheksanda klassi lõpueksamil istuma?
Ei teadnud... Aga et ei oleks pärast piinavalt valus mõttetult istutud tundide pärast, lidusin ma kooli raamatukokku ja lasin raamatukoguhoidjal riiulite vahelt endale kettaheite teha. Talle sattus kätte just see raamat.
Eks ta öelnud ka, et see on noorteromaan, aga mul polnud aega hakata uut küsima. Tegin eksamile jõudnuda lõõtsutades kerge eelarvamusega raamatu lahti ja küsisin endalt õige pea, et assanugis, kes see nii hästi tõlgib (Kätlin Kaldmaa tõlgib täpselt nii hästi). Ja üsna varsti oli eksam läbi ja mina ütlesin, et nähh, millal mul jälle nii rahulikku lugemisaega tekib. Sest raamat oli heaks läinud.
Viieteistaastane tüdruk saadetakse isa ja kasuema juurest ärevatel aegadel (algamas on sõda) Inglismaale sugulaste juurde. Sugulaste lapsed saavad temaga kiiresti sõbraks ja kõik on idüll ja lill, kuni ka Inglismaal sõda pihta hakkab. Lapsed kaotavad kodu, nad on emast ära lõigatud, varsti lahutatakse ka neid.
Noorteromaani jaoks suhteliselt üllatav sisu. Juttu ei ole ühestki reaalselt toimunud sõjast, ei ole ka mingi konkreetne hetkel potentsiaalne konflikt see, mis raamatus lahvatab. On omad ja on vaenlased, aga kes need on, pole üldse tähtis. Oluline on see, mida sõda inimestega teeb ja kui habras on stabiilne ja helge elu. Ja kui ruttu see kõik käib.
Kui te ei ole sõjas olnud ja tahate teada, kui kaua võtab aega, et harjuda ära sellega, et sa kaotad kõik, mida sa arvad, et vajad või armastad, siis ma võin öelda, et vastus on: "Väga vähe." (lk 93)
Me ei suutnud edasi elada. Me elasime edasi. Elusolemine oli see, mida me ajaviiteks tegime. (lk 129)
Üks teine kord hakkas major McEvoy kõnelema taluprobleemidest piirkonnas, mida ta üritas kontrolli all hoida, ja need probleemid seisnesid lehmades, keda ei saanud pärast tagavarageneraatorite seiskumist lüpsimasinaga lüpsta ja seda tuli teha käsitsi, või nad said udarapõletiku ja surid. Vaat see on kindlasti üks sõja kõrvalprodukt, mida te kindlasti ette ei osanud kujutada. (lk 72)
Vot selline raamat. Oleks kindlasti väärt kohta kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar