Sherman Alexie "The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian"

Üks neist noorteraamatutest, mille ma endale oma õpilastele mõeldes muretsesin. Guugeldasin häid noorteraamatuid, sest mingeid päris algelisi ka pole mõtet, eksole. Paar Greeni raamatut ootavad ka veel järge.

Järjekordne auhindadega pärjatud raamat, USA üks lemmikuid. Poolenisti autobiograafiline lugu reservaadis elavast vesipeaga poisist, kes otsustab, et reservaadis pole mingit lootust ning et kui üldse tahta elus kuskile jõuda, tuleb minna valgete kooli reservaadist väljapoole.
If the government wants to hide somebody, there's probably no place more isolated than my reservation, which is located approximately one million miles north of Important and two billion miles west of Happy. (lk 30)

Päris hästi on kirjeldatud põlisameeriklaste tõrjutust, valgete privileege, aga ka seda, et põlisrahvad teevad oma olukorra ise veel hullemaks kui see tegelikult olekski, näiteks aina juues ja juues ja juues ning sellega mitmekordistades surmade arvu valgetega võrreldes.

Teine suur probleem reservaadielanike jaoks on vaesus. Sageli - nagu on öeldud raamatu järelsõnas - on sedalaadi vaesust kuidagimoodi romantiseeritud, aga Junior ütleb:
Poverty doesn't give you strength or teach you lessons about perseverance. No, poverty only teaches you how to be poor. (lk 13)

 Õppida oli nii mõndagi. Näiteks kui meie teame siin väga hästi, mis sorti inimene on kohuke, siis nüüd õppisin seda, kes on õun. :)
They call me an apple because they think I'm red on the outside and white on the inside. (lk 132)
Ilmselgelt on "nemad" reservaadielanikud, kes on pireke pahurad selle peale, et Junior valgete kooli läks.

Aga saavad ka valged oma jao.
I mean, yeah, my dad would sometimes go on a drinking binge and be gone for a week, but those white dads can completely disappear without ever leaving the living room. (lk 153)

Junior küll pelgab alguses valgete kooli väga ja alguses vaadatakse teda kui veidrikku, aga üsna pea saab ta aru, et kui ainult ise lubad, siis on inimesed päris toredad, ka valged.

Minu loetud väljaande lõppu on isegi pandud küsimusi edasiseks aruteluks ning intervjuud illustraatori (Junior on karikaturist ning "tema" joonistusi on raamatus palju) ning autoriga. Oleks ideaalne kooli kirjandustundideks, kui keegi mulle klassitäie eksemplare ostaks...