reede, 29. juuni 2018

David Mitchell "Luukellad"

Kirjanik flirdib skisofreeniaga, hellitab sünesteesiat ja embab obsessiiv-kompulsiivset häiret. Su kunst sööb sind, sinu hinge ning jah, mingil määral su tervet mõistust. Lugemist väärt romaanide kirjutamine keerab su mõistuse kihva, seab ohtu su suhted ja paisutab su elu. Sind on hoiatatud. (lk 440)

Pärast 700 lehekülge ja tagakaane kinni panemist olen ma üsna veendunud, et kuigi raamatus räägib seda keskeakriisis kirjanik Crispin, on Mitchellil temaga nii mõndagi ühist. Fantaasiaraamatuid, ulmeraamatuid on igasuguseid, kergemaid ja naljakamaid ja ulmelisemaid, aga vot "Luukellad" on suhteliselt painajalik kogu oma raamis ja maailmas. Pool raamatut on isegi suhteliselt skisofreeniline.

Raamatu algus on fantaasiaromaan, lõpp düstoopia. Ega ma oskagi suuremalt jaolt mingit sõna võtta. Kas see on hea raamat? Ilmselt jah. Kas see meeldis mulle? Ei, ja iga leheküljega meeldis see mulle kuskilt poole pealt alates järjest vähem. Võibolla ma ei ole lihtsalt seda tüüpi fantaasiakirjanduse austaja. Või liiga pragmaatiline. Ei, seda ka mitte, vahel mulle fantaasia meeldib. Ja düstoopia on mulle kindlasti meeldinud, kui tuletada meelde Atwoodi või Ishigurot.

Võibolla peaks mul olema pisut rohkem respekti kirjaniku vastu, kes sai maha 700-leheküljelise teosega, eks see teinud talle kindlasti natuke tüli ka. Iseenesest on ka oma eelmiste raamatute tegelaste ühes loos kokkupõimimine kaval nüke. Aga mingitel hetkedel häiris mind see, et raamatu erinevad osad olid kohati väga hõredalt üksteise külge traageldatud. Keskne tegelane on Holly ja kuigi ma üritan sellest aru saada, et mingid osad tema elust olidki sündmuste poolest intensiivsemad kui teised, siis siin ja seal jäi minu jaoks sidususest puudu.

Kuna Holly elu põimub üleloomulike heade ja üleloomulike pahadega, kusjuures head on väga head ja pahad ikka päris pahad, siis ühel hetkel läks kogu see lugu minu jaoks natuke täiskasvanute Videviku-saagaks ära. Ma võibolla oleks selle isegi pooleli jätnud, aga raamatu jätan ma pooleli ainult viimase häda korral. Tekst kui selline ei olnud paha ja ma võibolla nautisin ma isegi kõige rohkem Krista Kaera tõlget kogu selle asja juures. No vaadake ise:

Ma kanaliseerin mingit aistivust, mis viivles selle paiga koes. (lk 400)

On ju hea.

Mina seda nüüd soovitada või soovitamata jätta küll ei oska. Kindlasti paljudele meeldib ja usutavasti on tegemist ometigi väärtkirjandusega.

Mõned kohad märkisin ma enda jaoks siiski pisijärjehoidjatega ära. Armastusest ja abielust.

Tõde on järgmine: keda säästetakse armastusest, seda säästetakse ka leinast. (lk 179)

Armastus on ahnem. Armastus tahab ööpäevast hoolt, kaitset, sõrmuseid, tõotusi, ühisarveid, lõhnaküünlaid sünnipäevadel, elukindlustust. Beebisid. Armastus on diktaator. (lk 208)

Armastus võib olla pime, aga kooselu tuleb koos kõigi viimaste röntgenipiltidega. (lk 431)




Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on. Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest...