reede, 11. mai 2018

Eva Koff "Sinine mägi"

Küsisin oma FB lugejate rühmast viimase aja Eesti kirjanduse soovitusi. Väga valjult jäi kõlama Eva Koff oma esikromaaniga "Sinine mägi". Ütlesin endale: "Las mina proovin siis ka. "

Meeldis esimesest leheküljest peale. Meeldis väga. Ah et miks või – kohe teile selgeks teen ma.  😊 (Aga nüüd aitab lauluvihjetest, hakkame tõsiseks!)

Mõtlesin lugedes pidevalt sellele, et kui mina liigun näiteks 200 meetri ulatuses punktist A punkti B, siis ma pean nii-öelda silmas sihti ja mõtlen sellele. Eks ma ikka muidugi näen, mis ümberringi toimub, kuulen linnulaulu ja näen kaht lilleõit murus, aga Eva Koff suudaks ilmselt ka sellest 200 meetrist raamatu kirjutada. Milline tohutu detailirohkus! Ikka ja jälle hämmastusin, et jaa, tõesti, sellel asjal on sellised ja sellised nüansid, aga ma ei ole neid endale niimoodi otseselt teadvustanud. Koff suudab nad niimoodi kokku kirjutada, et kõik need pisidetailid on nagu tillukesed Swarovski kristallid, mis teevad kogu loo imeliselt säravaks. Lugesin pidevas hämmeldusseisundis.

Koff on suutnud just nende detailide jaoks leida ka parima stilistilise võtte – lauseehitus on komarohke, eklektiline, koosneb paljudest pisikestest osakestest. Just sellinesama pisiosadest eklektiliselt kokku pandud on ka lugu ise – kolme naise lood hüplevad ühelt mälestuselt teisele, ajas edasi-tagasi. See ei ole üheselt voogav lugu. Hüplik, aga nii täpne, mõtlesin ma. Eks meie enda mõtted ja mälestused olegi sellised – me ei mõtle ju ka oma elule tagasi ühe voona – et ma hakkan nüüd lapsepõlvest tulema ja lõpetan siin, kus ma praegu olen. Ei ole ju. Meie endi mõtted hüplevad täpselt samamoodi nagu Liisi, Elfi ja Adele mälestused.

Tekkis tahtmatu paralleel Mathura "Jääminekuga", kuigi stilistiliselt on nad väga erinevad. Mõlemal on täiesti olemasolev lugu, aga vähemalt minu jaoks oli see lugu isegi pigem teisejärguline. Oluline on hoopis mingi muu fluidum, inimese tunded, kogemused, taju. Ja tohutult-tohutult hea tekst.

Ei ole palju selliseid Eesti raamatuid, mille tagakaant kinni pannes jääd veel mõneks ajaks selle mõjusfääri ja ei saa mullist tulema. Eva Koffi raamat on selline.







Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...