No vot. See on nüüd minu arusaam "tõelisest hea tuju
raamatust".
Ma tõesti armastan Jonas Jonassoni raamatuid. Need on lihtsalt nii
absurdsed ja lõbusad, et ma pole vist ei enne ega pärast Jonassoni sarnase
kirjanikuga kokku puutunud. Juba "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja
kadus" oli ülinaljakas – viimase kolmandiku raamatust ma naersin lihtsalt
järjest. Ka tema teine raamat, "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga"
oli täpselt sama jaburalt naljakas, kuigi ma ausalt öeldes kartsin, et äkki on
kirjanikul ideed otsa saanud ja on kuidagi sama liin jne. Aga ikka täitsa
värskelt jabur oli.
Ja nüüd siis "Mõrtsuk-Anders" – järjekordne absurdihuumoriraamat.
Ma olin müüdud juba teisel leheküljel, kus ühe naise kohta öeldakse: "Ta
võttis tagasi oma neiupõlvenime Persson, mõtlemata seejuures tagajärgedele
poisi jaoks, kellele juba oli antud eesnimi Per (muidugi võib inimese nimi olla
Per Persson või koguni Jonas Jonasson, aga see võib mõjuda vaimuvaeselt).
Öfkorss. :D
No mida siis arvata raamatust, kus kokku saavad endine mõrtsukas,
kes on meelt muutnud ning kellest on saanud tulihingeline jutlustaja, endine hotellitöötaja
ning endine preester, kes on just nimelt kaotanud usu ükskõik millesse? Võikski
täpselt seda arvata, mis sealt välja tuli – üks mahhinatsioonide rägastik, pool
allilmas (kurjategijad) ja pool taevastes kaugustes.
Seda pole tegelikult võimalik ümber jutustada. Lugege ise. Muidugi
võib juhtuda, et teile Jonas Jonassoni stiil ei passi, aga mina olen küll nii
suur lollaka huumori austaja, et mulle võib tema raamatuid aiva ette sööta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar