Ma olen Läckbergist ootamatult sisse võetud.
"Murelind" on mu ainus eestikeelne Fjällbacka-raamat. Tegelikult
oli just see mul kõige enne olemas, sest kõik muudkui lugesid Läckbergi ja ma
mõtlesin, et proovin ka siis ühe. Aga Piret ajas muidugi ju kisa lahti, et ma
ei tohi seda üldse lugeda, sest järjest peab. Nii ta mind truult riiulis ootas
ja näed, jõudiski ära oodata kenasti.
Krimkadest on raske blogida. Sisust ei tahaks eriti rääkida,
et mitte teiste lugemiselamust rikkuda, aga natuke ikka nagu tahaks. Aga niipalju
võib ikka öelda, et kuna logard Ernst sai kinga, siis tuleb politseisse uus
naisjõud, mis dünaamikat natuke loomulikult muudab. Rahulikus Tanumis hakatakse
filmima napakat tõsieluseriaali ja ei anna kaua oodata, kui juba hakkabki seal
Rootsi Midsomeris üks suremine peale. Ja mingil hetkel on selge, et tegemist on
– oh õudust ja õõva! – sarimõrvariga.
Erica ja Patriku elu läheb ka edasi. Anna õde on oma lastega
kostil, Maja on suurem, Erica sünnitusjärgne depressioon on taandunud ja elu
hakkab vaikselt rööbastesse minema. Peale kõige muu löövad nende elus ka pulmakellad.
(Iga kord, kui keegi räägib pulmakelladest, meenub mulle kõigepealt Marju
Läniku laul ja see, kuidas inimesed on seal kuulnud rida "Ma
nigulen" – nii et Erica ja Patrik ka nigulevad vaikselt pulma poole.)
Nagu Läckbergilt oodata võiski, vaatab ta alati ka kõigile
oma liinidele sügavamalt silma ja kirjutab probleemid nagu möödaminnes lahti.
Miks tunneb noor inimene, et ta peab minema tõsielusarja ennast põhimõtteliselt
lolliks tegema? Miks mõtleb keegi, et leina saab leevendada, kui tervele
maailmale kätte maksma hakata? Kuidas minna edasi, kui sa oled just enesekaitseks
inimese tapnud – kas on veel võimalik elada nn normaalset elu? Mida teha
mässumeelse teismelisega, kui sinust saab tema isa uus naine? Jne jne.
Haarav nagu alati. Leheküljed muudkui lendavad. Ja kuna ma
lugesin ka viienda kohe otsa, siis tuleb see blogi ka kohe-kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar