Kui võtta muhulase Katrin Pautsi viimase aja hitt-krimiraamatud ja nüüd saarlasest Mehis Tulgi "Foogt", siis on need nagu siga ja kägu. Mõlemal kirjanikul on kindlasti oma lugejad ja no näe, minagi olen nüüd juba mõlemat lugenud, aga kui ma järgmine kord seisan raamatupoes ja mõtlen, kas osta endale koju Pautsi või Tulgi uus raamat, siis mina olen kohe kindlasti Tulgi sihtgrupp.
Esimese viiekümne lehekülje järel oli selge, et autor on ajaloolise tausta uurimise kallal kõvasti vaeva näinud. Eks ta on muidugi ilukirjanduslik teos, aga tundub, et tähtsamad tegelased on täiesti ajaloolised isikud (nagu minulegi koolipõlves loetud raamatust tuttav Vesse), sest allmärkusi on seal kubinal nagu rosinaid Kiire saias. Nii et mustab. Samas oli algus pigem pikaldane, sest Tulk kirjutab pikkade ja keeruliste lausetega, millest aimub, et ta istus ja kaalus iga lauset, iga sõna, mõeldes, kas see nüüd on ikka piisavalt tõsine kirjandusteose jaoks - eluaeg on ta ju ajakirjanik olnud ja lihtsamalt läbi saanud. Meenus kunagine Eurovisioni-laul, mida laulis rootslanna Sahlene ja kus oli rida "I tried so hard". :) Samas - eks seda lausetega keerutamist ja ilulemist on ka Ishigurole endale ette heidetud, ja tema sai selle keerutamise eest hoopis Nobeli preemia...
Aga ära räägi, mingil hetkel tõmbas loo ikka käima ja siis sai lugeja ka lõdvaks lasta ja lihtsalt nautida. Ei, see ei ole krimilugu. See on ajalugu. Seal on ka oma päris sisulugu, mis hargneb raamatulehekülgedel laiali nagu üks must ämblik, aga loo lõpuks saavad kõik koivad ikka jälle kokku ja lõpetamata ei jää midagi.
Kui üldse Tulgi esikromaanile midagi tõsisemalt ette heita, siis väike libastumine Arnold Rüütli teemal, mille hea lugeja ise omal ajal üles leiab. Ma kujutan ette, kuidas ta võibolla iseendaga dialoogi pidas, kas see sisse panna või mitte, ja lõpuks otsustas sisse panna. Minu soovitus järgmiseks korraks - ära enam tee! Samas vihje pealinnas toimetavale apteegiisand Melchiorile oli täiesti omal kohal.
Siinkohal ka veel üks tsitaat.
"Võim võtab sellelt, kellele see antud on, vaba tahte, ning teeb temast suurema sulase, kui üks lihtne sulane on. Teeb temast iseenda sulase. Sa võid olla käskijaks sadadele, ehk isegi tuhandetele, aga mitte enam iseendale." (lk 446)
Ühesõnaga, kodusaarlane Mehis Tulk on hakkama saanud ühe igati kopsaka ajaloolise romaaniga ja kui ta mulle raamatupoes ütles, et "nagu näete, on siia kirjutatud "esimene raamat", nii et oodata on teist ka", siis minu kõrvus kõlab see igatahes lubaduse, mitte ähvardusena. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar