Jaa. Ma lugesin seda tegelikult juba eelmise aasta lõpupoole, aga oleks imelik, kui ma siia seda üles ei kirjutaks, sest ma ei ole vist tõesti kunagi sellist raamatut lugenud.
Maarja ise kirjeldas seda kuskil kui "koledat dokumentaalromaani" ja ausalt öeldes ega paremat liigitust selle kohta ei ole ka. Dokumentaal ta on ja kole ka. Naisi on muidugi igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et iga naise unistus oleks oma laps, aga kui see sinu unistus juba kord on ja esiteks see ei toimi ja teiseks kui toimib, siis läheb see kõik nii halvasti, et unes ka ei oskaks seda näha, siis on jamasti. Sellest on isegi minul praegu raske kirjutada, aga eks ta tõsi on, et kui midagi sellist juhtub, siis võibolla ongi kõige targem sellele koledusele lihtsalt otsa vaadata, see raamatuks kirjutada ja raamatupoodidesse saata.
Maarja kirjutab imeliselt hästi ja iga sõna on paigas ja põhjendatud. Armastan ka tema novelle väga. Loomulikult on lugu ise samuti like no other. Kindlasti on kirjutatud oma hirmsatest läbielamistest, aga nii detailselt, graafiliselt, kliiniliselt vast siiski mitte. Maarja on kogu loo aatomiteks lahutanud ja kandikul serveerinud.
Kõike seda arvestades olen ma kindel, et "Klaaslast" loetakse palju. Loevad minusugused, kellel endal sarnane kogemus puudub. Loevad kindlasti ka need, kellel midagi sarnast endil seljataga, ja loodetavasti leiavad nad sealt julgust edasi elada. Aga kindlasti on ka neid (isegi juba tean mõnda), kes ütlevad, et nad mitte kunagi seda raamatut ei loe, sest nad lihtsalt ei suuda. Kas siis sellepärast, et nad on ise midagi sarnast kogenud (ühel neist naistest on endal mitu nurisünnitust üle elatud) või lihtsalt.
Sellepärast ma olen ka enne öelnud, et "Klaaslapse" lugemine ei ole nõrganärvilistele, aga kes seda juba loeb, ei unusta seda iial. Märgilise tähendusega raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar