Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :) 

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 

Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku. 

Maria Adolfsson "Vaiki kui haud"

Doggerland #7. 

Ei osanud veel oodatagi, aga täiesti ette hoiatamata oli uus osa ilmunud ja peaaegu et juba enne vist eesti keelde tõlgitud. Lühidalt ja keerutamata võib öelda, et nii Adolfsson kui tõlkija Kadi-Riin Haasma oma tuntud headuses. 

Karen on sedapuhku oma orkaanilaadse, kuid heasüdamliku tädi Ingeborgi juures. Puhkus koosneb põhiliselt söömisest, nii et kui Karen "korraks appi" kutsutakse, siis on see talle isegi natuke rõõmus sõnum. Aga me ju teame raamatu algusest peale, et kui Karen läheb korraks appi, siis hakkab üks ämblikuvõrk seal ikkagi hargnema ja väide, et kohalik elanik on lihtsalt kuskile reisile sõitnud, ei tundu enam usutav. 

Kahjuks ei saa (ega ka taha) ma mingeid spoilereid jagada, aga tegelikult läheb edasi eelnevalt alanud lugu Kareni poolõe Helenaga ja see krutib ikka ka korralikult kesksele tegevusliinile lisaks. Kindlasti oli see Doggerlandi-sarja üks pingerohkemaid osi, nii et vahepeal ma pidin endale korrutama, et eiei, kindlasti Adolfsson tahab neid raamatuid veel edasi kirjutada, nii et sealt tuleb kindlasti happy end. (Samas ei ole ma sugugi kindel, et see Helena lugu ilmtingimata sajaprotsendiliselt otsa sai). 

Mul on väga hea meel, et Adolfssonil on siiski mõõdutunnet ka. Kogu selle thrilleri-ralli taustal on Kareni eraelu täiesti stabiilne, väikesed füsioloogilised küsimärgid välja arvatud. Kui seal ka mingid jamad oleks, siis oleks see juba liiga üle võlli olnud. Mulle käivad ammu juba need eraelupainetega politseinikud ja uurijad närvidele, sel põhjusel jätsin pooleli ka ühe Soome politseisarja vaatamise. Nagu ei oskaks inimesed kirjutada piisavalt head kriminulli, et peab kõike muud vahtu ka igaks juhuks sinna otsa toppima... Õnneks siin seda probleemi ei olnud. 

Adolfsson kirjutab väga hoogsalt ja leheküljed aina lendavad, sest lugu on lihtsalt nii põnev. Ja jälle see juhtus, et ma sain eile õhtul magama pool üks, sest see lõpp, see lõpp... Ega siis jäägi muud üle kui loota, et järgmise raamatu kondikava kirjanikul juba valmis mõeldud oleks. Üks kindel krimilemmikutest. 

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Maailm on täis täiesti mõttetuid ja arusaamatuid inimesi, võib-olla pole neil omaette olles väga vigagi, aga sinul pole neist mingit kasu, sest nad ei ole sinu inimesed. Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!" 

Ma olen Vadi romaanidest lugenud seni ainult "Neverlandi", millest ma ei saanudki sotti, kas ta oli nüüd maagiline realism või lihtsalt absurd. Naljakas oli see igatahes. "Kuu teine pool" ei olnud niimoodi naljakas, kuigi omad vallatud hetked olid sealgi. Pigem on see ühe perekonna päris tõsine lugu ilmselt eelmise sajandi kaheksakümnendatest kuni uude sajandisse välja. Ma ei ole ise näinud küll ühtki saadet sarjast "Suletud uste taga", aga mingis mõttes oli see romaan just nimelt sissevaade sellise pere ellu, kes võib-olla nii hirmus väga poleks enda presenteerimist välismaailmale liiga suure õhinaga tervitanud. 

Jutustaja võib raamatus olla küll Tom, aga keskne tegelane on seal ema. Ema, kes küll ühelt poolt on liim, mis peret koos hoiab, aga teisalt ka ilmselgelt kontrollib, eriti ähvardustega oma haige südame tõttu ära suremisest. Kõik muu on lausa klišee – poeg, kellele ema ise tunnistab, et armastab Tomi rohkem kui tütart Kerlit, saamatu isa, kes ise ei mõtle ega tee, vaid täidab komandöri (loe: ema) käsku nagu mõtlemisvõimetu reamees, ja poeg, kes on emaga perest kõige lähedasem ja kelle suurimaks probleemiks on võimetus luua toimivat lähisuhet. Ometi ei mõista Vadi ühtki oma tegelast juba eos hukka, vaid lihtsalt räägib, kuidas asjad on. Ta on jutuvestja, mitte kohtunik. Õnneks on lastel oidu emast ise lahti lasta – Kerli katkestab temaga üldse suhtlemise ja Tom teeb emale selgeks, kuidas ema saavutaks oma unelma, et Tomil kõik hästi läheks: "Ole siis hea ja ära tee selleks midagi."

Üldiselt jääb romaanist kõlama idee sellest, kuidas sinule kõige lähedasemad inimesed võivad tunduda täiesti arusaamatud, aga samas võivad sulle olulised inimesed tekkida su ellu absoluutselt ootamatutest kohtadest. Ning kui oled kord juba leidnud oma inimesed, kes sind mõistavad, siis võib juhtuda, et hakkad ise mõistma ka neid, kellest sa varem kunagi aru saanud pole, ning saad nendega rahu teha. 

Meeldis, kuidas Vadi olustikukirjeldustes vanad head kaheksakümnendad uuesti ellu äratab, olgu see siis vanaema karakullnahast müts (mis näeb välja nagu muti ajud) või koolipeol ämbris kokku segatud kokteil piiritusest, veest, magusast vahuveinist ja sõstramahlast, mis mühiseb võimsalt, olgugi et klimpi tõmbab. Sama elavalt kirjeldab ta juba hilisemal ajal suureks kasvanud Kerli tumerohelist eluviisi. Tomi sõnu kasutades: "Kui tahad laste verega tehtud toodangut, siis need poed oleksid kaugel-kaugel tühermaal, kuhu ei vii teed, ja kui sa siis oled läbi võsa ragistanud ja viimaks kohale jõudnud, seisaks poe ees suur infotahvel, kus on trükitähtedega kirjas: Meil on täna müügil ka ühed eriti mõnusad teksad, millega on kõvasti Gangest mürgitatud, kaks kaheksa-aastast tüdrukut on jätnud nende valmistamisel oma kopsud ja silmanägemise, neid jalga tõmmates lausa tunned, nagu kriibiks keegi küüntega su sääri, see pole lihtsalt sinine värv, mis jääb su kintsudele, need on verevalumid." 

Tekstilise külje pealt on Vadi hoogse sulega nagu Vadi ikka (nagu ilmselt ka näha ülaltoodud katketest). Stilistiliselt on ta sulnis segu absurdivaesemast Kivirähast ja ühest minu kolleegist, kelle häält ma korduvalt Vadi kirjutatud teksti lugedes oma kõrvus kuulma hakkasin. 

Viivi Luik "Kuldne kroon"

Igatahes võin ma kinnitada, et raamatud on minust teinud inimese. Kirjaniku niikuinii. Need ei pruugi olla jumal-teab-kui-head raamatud, kuid neist igaühes on midagi, mis mind on toetanud ja julgustanud. Midagi, mille läbi ma olen õppinud iseennast tundma. Mõnikord on need olnud ainult mõned read. 

Soome valge ja jahe suvepäev veeres mööda, aga mina lugesin. Kuid koos tekstiga lugesin ma ka seda suvepäeva.  

Ja õhtud muudkui nõrgusid üle taeva ääre nii, et maas oli punane loik. 

Kolleegiväljakutse raamat #2 (ajalooõpetaja soovitus). 

"Kuldset krooni" nautisin ma autorit teades juba ette. Viivi Luigel ei ole mitte ainult alati midagi öelda, vaid ta oskab selle kõik ka oivaliselt selliseks tekstiks pakendada, et tsiteerimisväärseid lauseid pritsib lehekülgedelt nagu ilutulestikku iseseisvuspäeval, nii et minu minijärjehoidjate populatsioon vähenes ähvardava kiirusega. 

Raamatu tagakaanel ütleb Luik ise, et žanri poolest on tegemist maagilise realismiga ja no küll ma mõtlesin terve lugemise aja, mida ta selle all mõtleb, sest pealtnäha oli siin lihtsalt 22 lugu inimestest, kes on küll tema eluteele mingi jälje jätnud ja ilmselgelt olulised. Aga ta ise on seda intervjuus ERR-ile selgitanud: "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus" ja lisab, et kuigi lood on kõik tõestisündinud, on neis midagi, mis ei ole sõnadega seletatav. Nende inimeste hulka jagub nii tuntumaid (näiteks Juhan Viiding, Mati Unt, Lennart Meri, Artur Alliksaar, Uku Masing, Marju Lepajõe) kui ka laiale üldsusele vähemtuntuid (Anne Fried, Hans Kitsing, Hilda Luik). 

Muidugi, kui uskuda Luike ennast, siis poleks ma seda tausta üldse pidanud uurima, sest ta väidab, et kirjaniku eluloo ja tausta teadmine pigem segab tema teoste mõistmist. Sest teos räägib ise enda eest. 

Päris mitmes kohas arutleb Luik selle üle, kas ja kui palju on kirjaniku elul ja taustal pistmist tema loominguga – kas ilusad värsid rikub ära see, et nende autor Becher oli kommunist? Või kui selguks, et Tammsaare suitsetas oopiumi, kas peaksime kogu Tammsaare loomingu sellepärast tühistama? Ma ise sattusin just hiljuti sotsiaalmeedias mitte küll otseselt vaidlusesse, aga kirglikku vastasseisu inimesega, kelle arvates ei peaks Coco Chaneli nime üldse suu sissegi võtma, sest ta oli natside sõber. Vahet pole, kui revolutsiooniline ta moeloomingus oli. 

Ja niisama mainin, et minu lemmik oli kindlasti lugu sellest, kuidas nooruke Viivi ja tema sõbranna kohtusid kaks korda Georg Meri ja tema pojaga. Selles oli lihtsalt kõike, huumorit, erudeeritud vestlust ja õige natuke müstikat. 

Vahel olen mõelnud, et mõni ikka liigub täitsa teistmoodi seltskonnas. Tema võib küll südamerahus öelda, et "tavaliselt ümbritsevad mind hoopis teistsugused inimesed: näitlejad, kunstnikud, luuletajad..." 😏 Neid vestlusi lugedes tundub tõesti üpris maagiline, et inimesed räägivad lihtsalt suvalises igapäevavestluses nagu parimad ilukirjanduslikud raamatud. 

"Kuldsest kroonist" võiks kirjutada pikalt, aga lõppeks tuleb seda ikka kõigil ise lugeda, sest üks asi on lugu kui selline, aga hoopis teine asi see, kuidas Viivi Luik selle sõnastanud on. See on kullaprooviga raamat.

Lembit Uustulnd "Kapten" ("Avameri", 1. osa)

"Vaada, ma ole viimasel ajal kogu aeg ristseliti ja upakile voodis ning nagu sa isegid aru saad, siis teha pöle jummalast midagi... Vetsi sii keik soo raamatud järjest ede... (---)  Äi, keik oo ju kena, muudkut joostakse, lastakse püssi ja aetakse ilmapoliitikat ning teisekorra oo üsna pönevgid, aga... (---) Aga ütle moole, mees, kes söukse moega meitest siis kirjutab, kui sina, kes sa meitega koos troopikapäikese all praadisid, muudkut neid luurajaid taga ajad." 

Kunagi väga ammu Tartus elades lugesin ma Lembit Uustulndi "Kiikhobust Antverpenis" ja olin meeldivalt üllatunud, sest see oli palju vähem maavillane kui ma kartnud olin. Kunagi veel kauem aega tagasi olin ma lugenud ühte Albert Uustulndi raamatut ("Lambeti graafik", kui ma õigesti mäletan) ja see ei olnud ka üldse halb. Meenub taas intervjuu papa Uustulndiga, kus ta oma esimese raamatu käsikirja oli Aadu Hindile lugeda saatnud, et kas üldse kõlbab, ja Hint oli tagasi helistanud, et kuule Albert, see pole si*em midagi kui teised enne on kirjutand. Ja ma ütleksin, et Lembit kirjutab võib-olla pareminigi. 

Raamatu sissejuhatavas peatükis annab Uustulnd teada, et endine kolleeg oli see, kes teda "Avamere"-sarja kirjutama utsitas, kui see nüüd muidugi kirjanduslik kalamehejutt polnud (vt tsitaat). Rannakaluritest on juttu olnud palju, aga neid, kes vedasid noota avamerel, pole tõesti vähemalt ühegi mulle teadaoleva raamatuga austatud. Nii ta siis võttiski ette ja hakkas põhimõtteliselt kirjutama enda ja oma laevakaaslaste elust kaheksakümnendate keskel kalurikolhoosi aegadel. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis alustuseks tuli triloogia ja siis hakkas see triloogia vaikselt edasi venima ja tänaseks on sarjas juba kaheksa (!) osa. Karl-Martin Sinijärv ütles juba pärast neljanda raamatu ilmumist, et "hakkab jääma mulje, et sellest tuleb üks päris hea "suur Eesti romaan" kokku". (Muuseas, papa Uustulndi "Tuulte tallermaa" sarja on nimetatud rannarahva "Tõeks ja õiguseks".) 

Paratamatult tekib paralleel kõiksuguste kokandusvõistlustega televisioonis, kus kodukokad omavahel võistlevad ja neile kogu aeg öeldakse, et ärge hakake asju võistluse pärast muutma, tehke seda, mida te oskate ja mis teil hästi välja tuleb, me ei oota teilt Michelini toitu. Sest kui te hakkate tegema Michelini toitu ilma kogemuste ja oskusteta, siis läheb kõik lörri. Lembit Uustulnd teeb täpselt seda, mida ta oskab. Ta kirjutab lihtsalt, ausalt ja keerutamata sellest, mida ta kõige paremini tunneb. Ja kuna ta on väga hea meremees (ei saada kapteniks niisama) ja keskmisest kindlasti soravam jutuvestja, siis kukub see kõik ka autentselt ja täiesti toredasti välja.

Mida autor kohe kindlasti hästi valdab, on hea süžee. Juba "Kiikhobusest" ei mäleta ma muud midagi, kui et see oli tõesti põneva tegevusega. "Kapteniga" on samamoodi. Laenan taas oma kadunud isa sõnu: "Hoiab juures." Keegi oli ka Goodreadsis kirjutanud, et juba tahaks edasi lugeda, sest nii paljud liinid jäid nii põneva koha peal pooleli. Täpselt.

Mina muidugi ei saa saarlasena üle ega ümber ka sellest mahlakast saare huumorist ja murdest, mida raamatus on palju (kalurid ju mitmed saarlased). Lisaks ülaltoodud tsitaadile veel näiteks: "Küürakat äi paranda ka allaneelatud arssinapuu" või "Pane see keik ilusti paberile, ehk seda lugedes jövvab midagi ka Toompea sakstel tömbist otsast kahe körva vahele." Nii ilus! 

Paar faktiviga olid küll suures kirjutamistuhinas sisse tulnud: kindlasti ei olnud kaheksakümnendatel kiirabibrigaadid punastes tunkedes ja no kohe päris kindlasti ei saanud sel ajal olla kalurikolhoosi meeste naised koos Saaremaa Ühisgümnaasiumis õpetajateks, sest sel ajal oli selle kooli nimi veel Kingissepa 1. Keskkool. Üheksakümnendate alguses, kui mina seal käisin, oli ta muutunud Kuressaare 1. Keskkooliks ja kui ma nelja aasta pärast ülikoolist sinna tagasi õpetama läksin, oli ta vahepeal saanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime. Aga olgem ausad, need kaks apsakat mind ei heidutanud ja ma ootan suure rõõmuga avamerekalurite seikluste jätku ja loen "Avamere" sarja edasi kindlasti mitte ainult sellepärast, et Uustulnd on oma saare mees. 

Emil Tode "Piiririik"

Siin siis minu isiklikust lugemisnimekirjast raamat, mis on seal figureerinud juba vist aastaid, aga kogu oma Õnnepalu-armastuse juures pole ma varem selleni jõudnud. 

Aasta siis oli 1993 ja 31-aastane Õnnepalu on Pariisis. Rahvusvaheline stipendium on ta "Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames" toonud pärastsõjaaegset prantsuse luulet lugema, tõlkima ja muudel viisidel integreeruma. Nagu ta ise ütleb: "Ma olen seda tööd ikka teinud ka, istunud raamatukogus ja integreerunud." Aga no olgem ausad, aastal 1993 Ida-Euroopast Pariisi tulnud noorel mehel on muudki integreerumist kui Beaubourgis lakke vahtida ja siis see minategelane (kes võib, aga ei pruugi ilmtingimata olla kirjanik ise, kes küll suuremalt jaolt ainult endast kirjutanud ongi) integreerub nii Franzi kui Angeloga (kuigi kinnitatud integreerumine vist vähemalt raamatu järgi vaid Franziga) ja kõige selle pärast on seda nimetatud eesti kirjanduse esimeseks geiromaaniks. 

Minu enda jaoks jääb "Piiririigist" kõlama üks suur identiteedikriis, kuigi mulle võib muidugi vastu vaielda. Kuidagi pidetu ja ärevil on kogu see tekst ja põhiline toon on ikkagi vähemalt minusuguse sinisilmse päikeselapse jaoks negativistlik. 

Jah, ta kirjutab juba siin ilusasti, kirjeldused on detailirohked nagu ikka ja loodusest suudab ta tõesti juba nüüd lüüriliselt ja armastusega kirjutada. Mis puudutab aga inimesi, siis on asi juba keerulisem. Tegelikult, olgem ausad, me vaatasime muidugi kõik üheksakümendate alguses lääne poole läbi wow-prillide, nähes lääneeurooplasi kuidagi "änamate inimestena" (kunagise kolleegi väljend). Sellevõrra leebemalt võib siis ju suhtuda minategelasse, kes idaeurooplasi mainib lausa piinlikkusega, sest dress ja toss Pariisi vaateakende ees ei saa ju muud olla kui piinlik. "Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud ja patseerivad nendega ringi, nagu seitsmendas taevas! Isegi kui nad saaksid kätte mõne araabia naftaprintsi või vana rikka vene emigrandist juudimuti, kes nad pealaest jalatallani Versace või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid, igavesti! Nagu mindki."  Keeruline, kui ei ole võimalik oma nahas elada, aga teine ka selga ei mahu... 

Aga Franzi kirjeldades ütleb ta ühel hetkel ometi: "... ja ma pidin imestusega teada saama, et üks eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad, polegi muud kui harilik vilets elusolend. Ja et kord pole ta enam sedagi: kord on ta vaid natuke trükimusta hommikulehes, mis õhtuks prügikasti visatakse." Vot sulle siis pirukat ja "änamat inimest". Järjekordne kriis! 

Siinkohal võiks veel rääkida sellest, kuidas aina kordub ebakindlus ja kahtlus, kas see või teine asi oli ikka päris või oli see unenägu või kujutelm. Ja sellest, kuidas lapsepõlv oli ja ei olnud ka tore ja vanaema samamoodi. Nii või teisiti tuletas see mulle meelde "Valede kataloogi", mis pärast minu esimesi Õnnepalu-kogemusi tundus ehmatavalt viril ja kogu maailmaga rahulolematu.  

Seepärast ütleksin ma kokkuvõtteks, et ma olen selle lünga oma üldhariduses nüüd täitnud ja "Piiririigi" ära lugenud, aga kindlasti eelistan ma hilisemat Õnnepalu, kelle "Pariis" (25 aastat pärast "Piiririiki") räägib juba sellestsamast ilusast Pariisist, mida mina tunnen, kelle "Aakrist" ja "Lõpmatusest" kostub lõputut puude- ja merekohinat, kelle "Paradiisis" laulavad linnud ja kelle kirjades Jaan Kaplinskiga on küpsust ja südamerahu. 

Ja mis puudutab seda, kas see minategelane nüüd oli või ei olnud kirjanik ise, siis ma iseenda südamerahu pärast loodan, et Õnnepalu ikkagi ei ole kellelegi tervet pudelit südametilku kokteili sisse pannud. 😇😇😇

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

"Andreï Makine on öelnud, et esimestest romaanidest saadik kannustab teda kirjutama soov võidelda mõistuse poolt kehtestatud enesestmõistetavuste vastu, mis vangistavad meid ühiskonna poolt etteantud määratlustesse. Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud." (Triinu Tamm, järelsõna "Ühe elu muusikale")

Minu teine Makine, esimest saab meenutada siit. Lingi alt saab ka infot Makine'i kohta. Panen lõppu tema pildi ka ja no ta on juba välimuselt ikka selgelt venelane, mitte prantslane. Kui keegi veel kahtlekski. :) 

Olen väga nõus tõlkija Triinu Tamme järelsõnas öelduga, et Makine ei olegi nagu ei prantsuse ega vene kirjanik, sest ta on pigem kuskil seal kahe vahel. Tamm ütleb ka, et kui tavaliselt prantsuse kirjandus vaatab rohkem autori naba, siis Makine võtab ette  väga laiad ja suured teemad ja et tema tegelased on sageli skemaatilised, pigem ajastuoluliste märksõnade ja teemade kandjad. Võib-olla on see skemaatilisus taotluslik, sest kui näiteks Perrini raamatus oli tähtis just nimelt tegelane oma inimlikkuses, siis Makine ei kirjuta niivõrd inimesest kui tervest ajastust ja rahvast. Enamikus (võib-olla ka kõigis, ma päris lõpuni kursis ei ole) tema raamatutes on see 20. sajandi Venemaa, mida ta isiklikust kogemusest tunneb, mida ta mäletab ja mille ahelatest ta Prantsusmaale "ära kargas". 

"Ühe ajastu muusika" räägib loo mehest, paljutõotavast noorest pianistist, kes "dissidentide" pojana valib vangilaagri asemel valeidentiteedi ja sõjaväe teise maailmasõja ajal. Suurem osa sellest väga lühikesest (82 lk) romaanist kirjeldab sõda sellisena nagu see on, isegi stilistiliselt jõhkralt, brutaalselt. Tundub, et pärast identiteedivahetust ja vanemate ära viimist on Alekseil täiesti suva. Pommid kukuvad vasakule ja paremale, no mis siis. Sain näkku haavata, on nagu on. Ei mingit draamat, ei mingit sügavat psüholoogilist traumat. Kui ellu jään, on hästi. Kui ei jää, mis seal ikka...

Raamatukaantel öeldakse, et Aleksei Bergi lugu on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950 ja täpselt nii see on, sest rahvavaenlasteks kuulutamine, Siberisse viimine, teine maailmasõda ja veel pärast sõdagi silmitsi seismine "eelmise elu" ja selle tagajärgedega – selles kõiges on nii palju rohkem kui üheainsa inimese elusaatus. Aleksei on ajastu portree, just nagu eelpool öeldud, sest Makine võtab nii-öelda laiemalt. 

Makine on ilmselgelt kriitiline selle vastu, kuidas Venemaal asjad käivad. Ta lausa defineerib homo soveticust: "Kui ma nad üles ärataksin ja küsiksin nende elu kohta, vastaksid nad kõhklematult, et nende kodumaa on lausa paradiis, ehk mõned hilinevad rongid välja arvata. Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases." Ta kirjutab ka: ""Teatrientsüklopeedia", mille tema isa kolmekümnendate alguses avaldas, on kõrvaldatud kõigist raamatukogudest. Mõned nimed, kellest ta kirjutas, peavad kaduma, sest kadunud on need, kes neid kandsid." 

Ja ikkagi mainib veebilehel Franceinfo temaga tehtud intervjuu Makine'i "tingimusteta armastust Venemaa vastu", mis kandub (küll ühe teise romaani) "igale leheküljele". Kodu on kodu. 

Valérie Perrin "Lilledele värsket vett"

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Kolleegiväljakutse 2025 #1 (emakeeleõpetaja soovitus). Tõlkija Pille Kruus.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, siis kõigepealt panin ma selle raamatu kirja oma 2025. aasta lugemisnimekirja. Edasi juhtus see, et mahutasin ta ära Facebookis oleva Lugemise väljakutse grupi suure 53-raamatulise väljakutse ühte teemasse (üldiselt ma ei osale selles afääris, aga sel aastal on nii head ja laiad teemad, et võib ju proovida). Samal päeval tuli esimene iga-aastase kolleegiväljakutse soovitus sama raamatuga. Ja järgmisel päeval sain paki sõbrannalt, kus sees oli kaks tema enda poolt juba läbi loetud raamatut, üks neist Valérie Perrini "Lilledele värsket vett". Kui üks raamat sind niimoodi taga ajab, siis tuleb ta lihtsalt ära lugeda. 

Soovitav emakeeleõpetaja oli raamatut nimetanud "konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks", sõbranna supiks, praeks ja magustoiduks ühes (nagu "Kessus", mäletate supramag-i?). 2. jaanuaril ei julge ma veel küll midagi oma selle aasta konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks nimetada, aga kindlasti oli selles raamatus kõiki maitsenüansse. Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku. 

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: "Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan." Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: "Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma." 

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes "laiskuse koha pealt on nagu lotovõit" või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) "ei takista tal tõbras olemast". Mees, kes on ja jääb Violette'i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe'i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: "Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb." 

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid. 

"Lilledele värsket vett" on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. "Lilledele värsket vett" on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.

  

Leonardo Padura "Sügismaastik"

Ma avastasin alles nüüd, et Padura Havanna-tetraloogial on ingliskeelsed nimed värvidega seotud. Näiteks esimene, mis meil on "Laitmatu minevik", on inglise keeles "Havana Blue", "Havanna tuuled" on "Havana Gold", "Maskiball" "Havana Red" ja "Sügismaastik" "Havana Black". Ma guugeldasin küll ja uurisin muidu maad, aga põhjust ma otseselt ei leidnud ja kui minu käest küsida, siis ma päris täpselt ei saa aru, miks just need värvid nendele raamatutele kõige paremini sobima peaks. Eriti kui tegemist on niigi juba sarjaga, kus iga osa on pühendatud erinevale aastaajale, nii et see värvidega ülekuldamine on isegi natuke overikill. 

See oli siis nüüd viimane raamat sellest sarjast ja kui Toledo kirjastus ootab inimest, kelle lemmik neist oleks just viimane osa (sest ülejäänutel on oma fännid juba olemas) siis ma ausalt ei oska öelda, kas ma eelistan teist või neljandat, sest mõlemad meeldisid mulle väga. Ka "Sügismaastikus" on tihedust ja ilusat keelt (ühtlasi tänutervitused tõlkija Maarja Paesalule). Näidetena võiks tuua orkaani "laastava eoolilise embuse" või "kasvava tühjuse, nagu jääb kõigist neist tähtsusetutest inimestest, kes lähevad ja tulevad mööda musta looklevat peatänavat, kandes korve ja lootusi või hoopis tühjade kätega". Või siis taevas, "mis oli muutunud tinakarva vaibaks, kus kiirustasid põhja poole veest, elektrist ja halbadest kavatsustest tulvil räpased käsnjad pilved". 

Ma juba eelmistel kordadel olen kirjutanud (ja nüüdseks välja guugeldanud, et see nii ka autori jaoks päriselt on), et Padura jaoks on krimiloost olulisem taust ehk Mario Conde ise ja tema tore sõpruskond. Ei teagi, kuidas Conde oma pahuras keskeakriisis toime tuleks, kui tal ei oleks sõpruse pehmet patja, kuhu alati maanduda. Nii tema kui ta sõprade elud on selles raamatus kõige suurematesse pöördepunktidesse jõudnud, aga see ei loksuta nende omavahelisi suhteid küll kuidagimoodi. See teeb südame soojaks ja paneb ütlema, nagu ütleb mu isiklik raamatukubjas Hollandis: "Elagu sõprus!" 

"Sügismaastikus" kirjutatab Padura ka ehk kõige otsesemalt Kuubast ja nii selle majanduslikust kui poliitilisest olukorrast. Just juhtusin lugema Raul Vinni head artiklit Eesti Naises meie oma Kuressaares elavast kuubalannast Aylin Quintosa Calast, kes ka mainis, et Kuubal pole aastakümnetega mitte midagi muutunud. Sama mulje jäi mulle ka raamatust. Ikka on veel väga keeruline Kuubalt välja saada, ja kui saad ja jääd, oled poliitiline ärakargaja. Ikka veel sõltub Kõrend-Carlose (kes ei ole enam kõrend) ema toidutegemine sellest, kas poodi on juba õli tulnud või ehk mitte. See kõik tundus nagu minu lapsepõlv, ainult et meie jaoks on see ajalugu. 

"... sest noortele puhkes jaht, mida viisid läbi poliitilis-ideoloogilise järelvalve hordid, relvastatud kääridega, mis olid valmis nüsima üle kõrvade ulatuvaid juukseid või rebima laiemaks pükse, mille ülaossa väiksem sidrungi ära ei mahtunud; kurbade mälestustena meenusid käärid ja trellitatud autod, millega aeti kurja vaimuna välja kultuuriline sissetung, mille olid algatanud neli karvast inglast, kes korrutasid mässumeelseid loosungeid nagu "Kõik, mis sa vajad, on armastus"..." 

Seda ka mäletame. See on meil samuti ajalugu. 

Aga kaanele on ju ikkagi kirjutatud "krimi". Nagu "Havanna tuulteski", on mõrvalugu sirgjooneline ja selgesti jälgitav. Ta tuleb küll jupikaupa, sest Condel on vahepeal muudki teha ja Padural tausta kirjutada, aga see jupitatus ei häiri üldse. Lõpplahendus selgubki alles päris lõpus ja kui vahel selliste järskude lõppude puhul ei ole need ilmtingimata väga usutavad ja piisavalt selgitatud, siis siin oli kõik väga loogiline.  

Nüüd ma ei teagi, kuidas Padura edasi läheb, sest Havanna-sari koosnebki minu teada neljast raamatust, aga Goodreads näitab, et Mario Conde lugusid tuleb veel, nii et see tema erruminek "Sügismaastiku" lõpus pole vast liiga tõsiseltvõetav. Õnneks, sest kui mulle esimene osa peaaegu üldse ei istunud ja "Maskiball" oli lihtsalt okei, siis "Havanna tuuled" ja "Sügismaastik" olid mõlemad ikka nii head, et ma võtaksin nüüd siis palun need järgmised Conded ka, mu armsad sõbrad Toledo kirjastusest, kes te mulle "Sügismaastiku" saatsite.

Ja sellega võibki kokku võtta lugemisaasta 2024, kuhu mahtus ei rohkem ega vähem kui 39 raamatut. Minu siirad ja soojad tänusõnad lähevad nii Varrakule kui Toledole, kes mind oma uute väljaannetega poputanud on, kuigi loetud on ka palju muud põnevat. Ees ootab uus aasta uute raamatutega, millest esimene on juba välja valitud ja esikaaski lahti tehtud, nii et tulge ikka tagasi! 

 

Märt Treier "Ennäe inimest"

Selleaastase kolleegiväljakutse viimane raamat. Tegelikult peaks üks veel olema, aga see päris viimane raamat on hetkel Jaapanis ja ei kavatse sealt enne aasta lõppu koju reisida, nii et lõpetan siinkohal selle nimekirja pidulikult ära. Uuel aastal jälle uued raamatud. 

Vaatasin raamatu vahele pandud minijärjehoidjaid ja lõpuks leidsin, et alustan hoopis tsitaadiga raamatu tagakaanelt, sest mul oli lugemise jooksul tekkinud umbes samasugune tunne nagu Jaan Tammsalul: "Neid lugusid lugedes taipasin, et Märt Treieri läheduses tasub olla väga ettevaatlik. Ta näeb, kuuleb ja teeb järeldusi. See raamat on üks vahva lugemine eriti neile, kes end mõnest loost ära ei tunne. Samas ka peeglina kasulik. Nagu kiiruseületamise hoiatustrahv. Vähemalt mõnda aega sõidad korralikumalt või kolid ühissõidukeisse, sest seal toimub palju põnevat." 

"Ennäe inimest" koosneb Märt Treieri raadio-hommikujuttudest. Need on lühikesed vinjetid igapäevaelust, mis Treierile kuidagi silma hakanud on. Hakkasin täitsa mõtlema, et kas tõesti juhtub minu ümber niivõrd vähe tähelepanuväärseid seiku või ongi lugu selles, et ma ei oska taolisi momente lihtsalt tähele panna. Kõige igapäevasematest olukordadest leiab Treier midagi, mis väärib lähemat uurimist või selle üle mõtisklemist. 

Mõne loo puhul tundsin siiski tugevat äratundmisrõõmu, näiteks kui Treier arutleb, mille poolest on aasta isad, emad ja õpetajad siis nii väga teistsugused kui teised. Tegelikult ei saa ju mitte ühestki otsast öelda, et keegi neist oleks "omas kategoorias" antud ajahetkes konkurentsitult parim. On see trendiküsimus (kas parajasti on moes väikekooli väikeklassid või keskmise kolme lapsega isad) või midagi muud, aga "milles on asja sisuline uba?" küsib Treier. Ma olen juba ammu olnud seda meelt, et aasta õpetajat ei saa valida tegelikult mitte keegi teine kui õpilased ise, kuid ühe õpetaja õpilastel puudub maakondlik ja veel enam vabariiklik ampluaa. Aga no see selleks. 

Õpetajana tundus mulle üsna õige ka arutelu hinnetest tunnistusel ja sellest, et see number ei näita tegelikult meie endi kohta maailmale mitte kui midagi. Ainult meie ise teame, et kui me selle viie nimel kõvasti rügasime ja õppisime, siis me õppisime tööd tegema. Ja kui saime selle nelja kavalusega, siis õppisime kaval olema. Kui pettusega, siis õppisime petma. Ma ei väida kohe kindlasti, et hinne ainealaseid oskusi ei näitaks, aga Treieri jutus on oma iva. Teadmisi võib näidata eksamihinne, aga jooksvad hinded näitavad kindlasti paljuski ka muud. (Muide, ühes jutus nimetab Treier – kes tegelikult kõik nimed juttudes ära muutnud on – õpetaja Marjut, kes "ikka veel saab õpilastest jagu." *itsitab) 

Treier punub muude juttude vahele ka näiteks väikese võluva intriigi. Jutukeses sellest, kuidas madalapalgalised peavad maksu- ja muudeks soodustusteks esitama hunnikute viisi pabereid selle kohta, et nad ikka seda soodustust väärivad, pakub Treier, et teeks teistpidi. Maksaks inimestele kogu teenitud palga välja, tulu- ja sotsiaalmaksuga tükkis, ja laseks siis riigil kirjutada avaldused ja tõestada igale inimesele, millised on riigi kulutused ja miks tal just sellist summat meie palgast tarvis on. 

"Ennäe inimest" on mõnus lugemine, mis koolivaheaja algusesse suurepäraselt sobis, kuna ei nõudnud lugejalt teab mis vaimupingutust. Natuke hakkas mind mingitel hetkedel segama tunne, et kõigi nende tähelepanekute juures (mis ilmselt on õiged) kõlab Treieri juttudest õige kergelt läbi väike moraliseeriv toon, nagu vaataks ta kirjeldatavaid olukordi pigev hindava kui empaatilise pilguga. Ilmselt tekkis see mulje päris sageli jutukeste lõppu pikitud küsimustest stiilis "Aga miks ei nähtud/tehtud/pandud tähele, et...", mis jätavad mulje, et küll Treier ise oleks sellises olukorras paremini reageerinud, õigema otsuse teinud, rohkem kaasa tundnud vms. 

Aga eelnevast lõigust hoolimata oli see ikkagi eelkõige tore ja kerge jutukogu ja kindlasti ei vaidle ma vastu sellele, et Märt Treier on väga tähelepanelik ja uudishimulik märkaja. Mõtlema ja vahel ka kaasa itsitama pani see raamat kindlasti.