Igatahes võin ma kinnitada, et raamatud on minust teinud inimese. Kirjaniku niikuinii. Need ei pruugi olla jumal-teab-kui-head raamatud, kuid neist igaühes on midagi, mis mind on toetanud ja julgustanud. Midagi, mille läbi ma olen õppinud iseennast tundma. Mõnikord on need olnud ainult mõned read.
Soome valge ja jahe suvepäev veeres mööda, aga mina lugesin. Kuid koos tekstiga lugesin ma ka seda suvepäeva.
Ja õhtud muudkui nõrgusid üle taeva ääre nii, et maas oli punane loik.
Kolleegiväljakutse raamat #2 (ajalooõpetaja soovitus).
"Kuldset krooni" nautisin ma autorit teades juba ette. Viivi Luigel ei ole mitte ainult alati midagi öelda, vaid ta oskab selle kõik ka oivaliselt selliseks tekstiks pakendada, et tsiteerimisväärseid lauseid pritsib lehekülgedelt nagu ilutulestikku iseseisvuspäeval, nii et minu minijärjehoidjate populatsioon vähenes ähvardava kiirusega.
Raamatu tagakaanel ütleb Luik ise, et žanri poolest on tegemist maagilise realismiga ja no küll ma mõtlesin terve lugemise aja, mida ta selle all mõtleb, sest pealtnäha oli siin lihtsalt 22 lugu inimestest, kes on küll tema eluteele mingi jälje jätnud ja ilmselgelt olulised. Aga ta ise on seda intervjuus ERR-ile selgitanud: "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus" ja lisab, et kuigi lood on kõik tõestisündinud, on neis midagi, mis ei ole sõnadega seletatav. Nende inimeste hulka jagub nii tuntumaid (näiteks Juhan Viiding, Mati Unt, Lennart Meri, Artur Alliksaar, Uku Masing, Marju Lepajõe) kui ka laiale üldsusele vähemtuntuid (Anne Fried, Hans Kitsing, Hilda Luik).
Muidugi, kui uskuda Luike ennast, siis poleks ma seda tausta üldse pidanud uurima, sest ta väidab, et kirjaniku eluloo ja tausta teadmine pigem segab tema teoste mõistmist. Sest teos räägib ise enda eest.
Päris mitmes kohas arutleb Luik selle üle, kas ja kui palju on kirjaniku elul ja taustal pistmist tema loominguga – kas ilusad värsid rikub ära see, et nende autor Becher oli kommunist? Või kui selguks, et Tammsaare suitsetas oopiumi, kas peaksime kogu Tammsaare loomingu sellepärast tühistama? Ma ise sattusin just hiljuti sotsiaalmeedias mitte küll otseselt vaidlusesse, aga kirglikku vastasseisu inimesega, kelle arvates ei peaks Coco Chaneli nime üldse suu sissegi võtma, sest ta oli natside sõber. Vahet pole, kui revolutsiooniline ta moeloomingus oli.
Ja niisama mainin, et minu lemmik oli kindlasti lugu sellest, kuidas nooruke Viivi ja tema sõbranna kohtusid kaks korda Georg Meri ja tema pojaga. Selles oli lihtsalt kõike, huumorit, erudeeritud vestlust ja õige natuke müstikat.
Vahel olen mõelnud, et mõni ikka liigub täitsa teistmoodi seltskonnas. Tema võib küll südamerahus öelda, et "tavaliselt ümbritsevad mind hoopis teistsugused inimesed: näitlejad, kunstnikud, luuletajad..." 😏 Neid vestlusi lugedes tundub tõesti üpris maagiline, et inimesed räägivad lihtsalt suvalises igapäevavestluses nagu parimad ilukirjanduslikud raamatud.
"Kuldsest kroonist" võiks kirjutada pikalt, aga lõppeks tuleb seda ikka kõigil ise lugeda, sest üks asi on lugu kui selline, aga hoopis teine asi see, kuidas Viivi Luik selle sõnastanud on. See on kullaprooviga raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar