Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.
"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :)
Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat.
Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti.
Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli.
Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina.
Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja.
Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees.
Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda.
Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan?
Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot.
Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat.
Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar