Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Eelviimane kolleegiväljakutse raamat. Ühtlasi märkasin, et ka minu Goodreadsi aasta eesmärk on juba eelmise raamatuga täis saanud.

Kiileri raamatu pakkusid mulle välja kaks eesti filli korraga. Nad reklaamisid seda kui toredat kerget lugemist, mida see tõesti ka oli. Samuti on kogu loo lähtepunkt originaalne – tegevus toimub 1961. aasta Viljandis, mis on saanud Eestis sisekuurordi staatuse. On olnud küll sõda, aga Nõukogude Liitu pole kunagi juhtunud ja kodanlikus Eestis arveldatakse kroonides. Tagakaanel öeldu peab täielikult paika: "Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega." Pealegi on Tallinnas "lennujaamad". Mitmuses. 

Lugejad, kes põgusaltki teavad, kes on Perry Mason ja Della Street, siis Paul ja Eva on kohe kindlasti nende Eesti versioon. Rõõm on öelda, et see versioon ei ole kuskilt otsast maavillane, pigem kangastuvad pidevalt silme ees kõik filmid, mille tegevus toimub kuuekümnendate kergelt pahelises kiirete autode, stiilsete meeste ja naiste maailmas, kus raha paneb rattad käima ja kõike tehakse galantse sarmiga. Kiiler suudab kirjutada ühtaegu muretult ja kergelt (Archie Goodwini stiilis), aga ei komista ega väsi kusagil, pealegi keerutab Kiiler vähem kui Stout, nii et see kurnab aju palju vähem. Mõned toredamad näited ka. 

- Järsku oli igasugune rännutuhin ja seiklushimu minust kadunud nagu paha hais kohkunud skungi kerest.

- Bossi kerge ja sundimatu käeliigutus viis tal selle mõtte peast nagu tuuleiil daamilt kübara.

- See lihasmass, mis noorena asus rindkere piirkonnas, oli nüüd gravitatsioonile järele andnud ning langenud naba piirkonda.

- Ta takseeris mind üle laua pilguga, mis mulle sugugi ei meeldinud. Aga ma olengi tundlik inimene. 

- Marie hääl oli jahe ja emotsioonitu, sellega oleks võinud porgandit riivida.

"Eranuhke ei armasta keegi" on nagu sõõm värsket õhku, kihisev ja dändilikult elegantse joonega. See on kerge pahelisusega looritatud ning sellest immitseb rikkuse hõngu. Tegevus on huvitav, põnevus peab lõpuni ja see, et juba algusest on õhus, et pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb, ei häiri mitte üks põrm. Väga vahva raamat!

Hiro Arikawa "Kassid, kes valvavad meie üle"

Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega. 

Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga. 

Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.

 

Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks. 

Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.

Pille-Riin Purje "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist"

Järjekordne kolleegiväljakutse teos. Ja nagu Ulfsaki-raamatut, soovitati mulle ka seda sõnadega "see ei ole tavaline elulooraamat". Taas tõsi. 

Selles elulooraamatus põhimõtteliselt puuduvad siduvad vahetekstid. On mälestused ja Pille-Riin Purje enda märkmed ajast, kui ta Põldroosi rolle vaatamas käis. Aga mälestusi on palju, perekonnalt ja koolikaaslastelt ja kolleegidelt, nii et jah, pilt tekib temast päris selge. Purje intuitsioon just selline formaat valida õigustab ennast täielikult. 

Pole kahtlustki, et Dan Põldroos oli ilmselt üks loomulikult andekamaid näitlejaid, kes eales Eesti lavadel käinud. Paljud lavaka-aegsed kursakaaslased ja hilisemad kolleegid ütlevad oma meenutustes kui ühest suust, et ega ta kodus väga oma rollidega tööd ei teinud, tema tuli lihtsalt lavale ja tegi. Ja kohe oli õige. Samuti oli ta ülihea improviseerija, kes tekstiraamatus olnud ühest lausest võlus lõpuks välja kaks lehekülge teksti, nii et laval ei teadnud partnerid kunagi, mis sealt tulema hakkab, ja kuna Põldroosi huumor lihtsalt voolas temast välja, oli ka partneritel aeg-ajalt raske end laval talitseda. Suurepärane vedamine see andekus muidugi, aga võib-olla oli see ka varjatud needus, sest ainult talendiga ei vea ühelgi alal välja, sest mingil hetkel läheb raskeks ja kui tööharjumust ei ole, siis kuidas oma õpitud abitusega toime ülepea tullagi? 

Teine häda, mis teda juba koolipõlvest saatis, oli liigne alkoholilembus. See käis temaga kaasas terve elu, vahepeal olid küll ampulliga mingid vahed sees (terve aasta, kui ta isaks saada planeeris – ja sai ka). Lõppkokkuvõttes maksis see vist temale kas otsesemalt või kaudsemalt ka teatrikoha. Ära läks ta küll ise, et talle see kammitsetus jne ei sobi, aga tegelikult ei jäänud talle enam ka tekstid pähe (ega ta üritanudki neid meelde jätta) ja ajas laval asju sassi, kuna kainet päeva oli tal harva. Järgnes teleperiood, "Wremja" ja muud jantimised, mille kohta on ka teatriinimeste seas väga vastakaid arvamusi. Kes näeb Põldroosi ja Uuspõllu karakterites peent huumorit, kes puhast haltuurat. (Muide, "rullnokad" on Dan Põldroosi poolt välja mõeldud sõna.) Päris mitmed ütlevad, et Põldroosi äraminekust teatri lavalaudadelt on tõeliselt kahju, sest tegelikult oli temas sees tundlik ja hea karakternäitleja. Aga isegi kui Põldroos proovis veel mõnda rolli erinevates teatrites, olid tema probleemid ikkagi samad: ikka kogu aeg vines ja asju sassi ajamas, ikka ei saa rolli pähe, ikka arvab, et talle on kõik lubatud. 

Inimesena meenutatakse teda nagu ühest suust äärmiselt suure ja lahke hingega mehena, kelle lugemus oli tohutu ja kes austas Vene filmikunsti ja Võssotskit. Ta oli hea abikaasa ja nii vähe kui ta oma tütrega koos olla jõudis, armastav isa, kes oli oma tütre üle väga uhke. Ta oli suurepärane kokk, kes sai hakkama mitte ainult praekartulitega, vaid keerukate retseptidega kokaraamatutest. Ilmselt oli ta oma  sarmi pärinud isalt, kes küll kunagi nendega koos ei elanud ja vahetas naisi nagu taskurätte (Dan Põldroosil on poolõde, Ave Alavainu tütar), aga kes Daniga siiski palju tegeles ja koos aega viitis. 

Aga loomulikult lasub algusest peale raamatul see paine, et Dan Põldroosi meie hulgas enam ei ole. Nagu ta ise varmalt kuulutanud oli, et ta sureb noorelt ja ta nii tahabki, nõnda ka läks. Surma kui sellist raamatus palju ei lahata, lihtsalt möödaminnes keegi oma mälestustes mainib, et une pealt, aga eks ta organism oli kindlasti juba väsinud ka. Nii mõnigi ütleb, et Dan põletas oma eluküünalt küll kahest otsast, lisaks veel alkoholi laastav mõju, ja voilà – läinud ta 37-aastaselt oligi. 

Ega mina ise ausalt teda näitlejana eriti ei mäleta, sest “Wremja” sihtgrupp ma kohe kindlasti ei olnud ja Põldroosi elu viimastel aastatel olin ma üldse ära Aafrikas, nii et ma teda ikka teadsin, küll aga jõudis minuni teadmine tema surmast alles kunagi päris palju hiljem. Ega ma Eesti kultuurielu liiga palju tollal ei jälginud. Aga selge on see, et Põldroos on näitleja, kelle kohta kõigil on palju öelda ja kelles oli väga palju erinevaid kihte.

Anne Glenconner "Seltsidaam. Minu erakordne elu trooni varjus"

Kolleegiväljakutse raamat.

Ma nägin intervjuud Anne Glenconneriga juba üsna ammu. Üks asi oli selge – igav see raamat olla ei saa. Tundus, et nii Anne kui tema kadunud abikaasa Colin on mõlemad väga pehmelt väljendudes värvikad kujud, aga kumbki täiesti omamoodi. Ja nagu ta ise seal Graham Nortoni diivani peal ütles: "People thought that it was going to be some sort of lavender-scented memoir, and I said 'I'm afraid it's NOT going to be.'" 

Nii ka oli. Tõsi, aristokraadid on vist aegade algusest olnud kõige ekstsentrilisemad kujud, sest nendel oli piisavalt raha, võimu ja vaba aega, et natuke napakaks minna. Kui ikka hommikust õhtuni füüsilist tööd rügada, et üldse perele midagi lauale anda oleks, siis ei tuleks sellised asjad ilmselt enamasti kõne allagi. Aga Anne'il oli kogu jõukusest ja kõrgekaalulistest sidemetest väga keeruline elu, kui puhtalt inimlikku aspekti arvestada. Esiteks läks ta mehele Colinile, kes oli vaimselt täiesti tasakaalutu. Ilmselt oleks ta tänapäeval juba ammu bipolaarsusega ära diagnoositud, aga tol ajal ei teatud vaimsest tervisest ja igasugu sedasorti häiretest suurt midagi. Ja kindlasti ei osatud nendega midagi peale hakata, nii et kui täiskasvanud abielumees ja isa Colin ennast kuskil tänaval pikali viskas ja looteasendisse tõmbus, siis nii lihtsalt oli. 

Loomulikult ei olnud Inglismaa aristokraadid sel ajal ka suuremad asjad lapsevanemad. Pigem hoiti distantsi ja lasti hoidjatel nendega tegeleda. Nii ehk juhtuski, et nende samuti vaimse tervisega kimpus olev vanim poeg Charlie sattus uimastite küüsi ja noorem hakkas pärast geina kapist välja tulemist hoiatustele vaatamata elu igast otsast põletama – ja lõpuks surigi aidsi. Charlie sai küll oma sõltuvusest vabaks ja elu joonde, aga tervis oli juba nii rikutud, et noorelt suri temagi. Ning kõigele lisaks sattus kolmas poeg Christopher sellisesse avariisse, et oli pikalt koomas ja pidi pärast kuude kaupa taastuma. Ainsateks rõõmurullideks olid palindroomsete nimedega kaksikud May ja Amy. 

Juba Netflixi "Krooni" sarjast (mille kohta Anne ütleb, et see on puhas jama ja kuninglikku perekonda on seal portreteeritud täiesti valesti) teadsin ma kuninganna Elizabethi õest Margaretist ja tema elust nii mõndagi, samuti seda, et ta veetis palju aega Mustique'i saarel. Alles raamatust sain teada, et saar oli kõige täiega Colini eraomandus ja just nemad Anne'iga kinkisid Margaretile maad, kuhu ehitati talle ka maja. Margaret armastas Mustique'i väga ja käis seal sageli, kuna seal ei ajanud teda tõesti mitte üks ajakirjanik taga ja abikaasa, kellega tema suhted olid täiesti sassis, sinna ka ei tulnud, pigem tuli Margareti uus armastus Roddy. Hämmastav, kui suure osa oma elust Anne ja Colin Mustique'il elasid. 

Raamatust voogab plejaadina läbi nii palju nimesid ja tiitleid, et mingil hetkel ma lihtsalt lõin käega ja ei üritanudki neid meelde jätta või aru saada, kes kellega kuidas suhestus. Aga kuninganna perega olid nad tõesti lähedased ja eriti Margaret ja Anne veetsid juba lastena nii palju koos aega, et Anne oli kuninganna kroonimisel üks Elizabethi slepikandjatest ning Margaret kutsus ta tõesti pikkadeks aastateks oma seltsidaamiks – Margareti surmani välja. 

Muidugi ei ole Anne Glenconner kirjanik. Aga tema elu on tõepoolest erakordne ja mitte midagi igavat seal küll ei ole. Mina läheks sellist elu elades hulluks, aga raamatule andis see muidugi kõvasti koloriiti juurde. Nii et kuidas nüüd öeldagi, mingi eriline kirjandusšedööver see pole, aga sellevõrra on lugu ehedamgi. Ja veel milline lugu! 

Mina ikka soovitan küll. Võib-olla oleksin eelistanud seda raamatut küll lugeda originaalis, aga eestikeelne oli tunduvalt kättesaadavam ja no siis ta niimoodi jäi. Ja muuseas, Lady Glenconner avaldas eelmisel aastal raamatu "Whatever next?", mille kohta oleks vale öelda "Seltsidaami" järg, aga nagu ta ise intervjuus ütles, ta sai palju kirju ja kuna nendest tuli selgelt välja, et oodatakse rohkem, siis tuli ta publikule vastu ja kirjutas väidetavalt veel avameelsema raamatu.

Allpool toodud pildid on väga paljudel erinevatel veebilehekülgedel avaldatud, panin lihtsalt vaikselt pihta. 

                       

Anne ja Colin Mustique'il

                                                                    Margaret ja Anne

                                                Kroonimispäev. Anne vasakult kolmas.

                                        

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.

Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 

Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 

On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 

Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 

Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 

Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 

                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto

Ray Bradbury "Võilillevein"

Võtsin õppereisile Tallinnasse bussilektüüriks kaasa küll "Terra Alta", aga juba poolel teel Tallinnasse oli selge, et tagasisõiduks seda raamatut ei jätku. Õnneks oli õpilastel Rocca al Mare keskuses vaba aeg, mida mina sain siis kasutada selleks, et oma varusid täiendada. 

Kuidas kirjutada blogi raamatust, mis on sume ja malbe nagu lõputu suvepäev, täis õunapuuõisi ja võilillenutte ja puhast õnne mõistmisest, et on üks suur vedamine, et sa elad, just nagu seda mõistab üks täiesti tavaline, aga ütlemata eriline poiss nimega Douglas Spalding? 1928. aasta suvi tuleb (nagu ikka) võililleveiniga, mis on "kinni püütud ja pudelisse suletud suvi" ja aitab külmal jaanuarikuul suveimesid uuesti elustada. Nii saavad pudelisse järgemööda uued tennised, Leo Auffmanni õnnemasin, proua Bentley, kes pole kunagi väike olnud, kolonel Freeleigh oma mälestuste ajamasinaga ja roheline sõidumasin. Aga neis on ka teist sorti mälestusi – ära kolinud sõber, mõrvarlik Fantoom ja lähedaste inimeste igavesed lahkumised. Selline ta juba kord on, see elu. Nii Greetowni väikesed kui suured rõõmud ja mured sulanduvad Douglas Spaldingu väikeses märkmikus kokku millekski, mida röövlitütar Ronja oleks nimetanud oma suvekänkraks ja mis peab neid mõlemaid läbi talve aitama. 

Raamatu järelsõnas nimetab Jüri Kallas "Võililleveini" meeleolu "unistuslik-irreaalseks". Ma olen väga nõus, sest kogu raamat kannab sind nagu leebe briis maailma, mis on samal ajal täiesti igapäevane ja siiski täiesti kordumatu. See on maailm, kus elu mitte lihtsalt ei elata, vaid märgatakse iga hetke ainulaadsust, lastakse need läbi igast viimasest kui rakust ja mõistetakse, et õnne pole vaja otsida mujalt kui inimestest enda kõige lähemas ümbruses. See on maailm, kus kuu "vaniljevalgena pimedast idakaarest tõusis"  ja vanapreili sarnaneb "halli, äraeksinud, võbeleva koiliblikaga" ja kelle hääl "tuli kaugelt halluse ja vanaduse sügavusest, mähituna kuivatatud lillede ja iidsete liblikate tolmu". Tõlkija Laine Hone on Bradbury tekstile tõelise kummarduse teinud. 

Nii juhtuski, et raamatu esimesest lausest viimaseni lugesin ma seda mingisuguses seletamatus õnneuimas, vahepeal rõõmustades ja vahepeal kurvastades ja vahepeal täiesti arusaamatul kombel mõlemat korraga. "Võilillevein" on raamat, mille kohta võib öelda - this is everything.  

Järelmõttena veel üks väike nope Jüri Kallase järelsõnast – Douglas on Ray Bradbury teine eesnimi ja Spaulding tema isa teine eesnimi. 1928. aastal oli Bradbury ise küll alles kaheksa-aastane ja Douglas käib kaheteistkümnendat suve, aga sellest hoolimata on kokkupuude ilmselge, eriti arvestades väidet, et paljud nii-öelda peatükid (kuigi sellist jaotust raamatus pole) on tema enda või ta pereliikmete raamatuvääriliseks kirjutatud mälestused. 

Javier Cercas "Terra Alta"

Ma olen lõpuks jõudnud vähemalt Varraku uudiskirjandusega järjele ja blogin nende maikuu-raamatu ära maikuus. 

Saatsin austatud Raamatukupjale pildi lõigust, kus esines peategelase nimi Melchor, ja küsisin, mis ta arvab, kuidas ma seda valesti loen. Ta vastas õigesti: "Apteeker?" 😀 Nii juhtub, kui Harglat piisavalt palju lugeda. 

Melchor on võrdselt kriminaalse ja kangelasliku minevikuga politseuurija. Kuigi raamat algab ülijõhkra mõrvajuhtumiga (mis loomulikult raamatu lõpuks ka laheneb), siis see on taas üks sellistest põnevikest, mis on hoopis muu keskse teemaga. See on tegelikult Melchori loo raamat. Tema minevik, kardinaalsed elumuutused ja pere saavad kindlasti rohkem tähelepanu kui tegelik mõrvalugu, mis arvestades toimunu brutaalsust on ehk isegi ootamatu. Cercas läheb isegi nii kaugele, et tekitab loos pärast esimest uurimisnädalat paarikuulise pausi, mis tähendab, et praktiliselt kogu politseitööst ja uurijate mõttekäikudest jääb lugeja lihtsalt ilma. Nii et kes ainult põnevust otsivad, võivad pettuda. Aga mina eelistan lihtsalt hästi kirjutatud raamatuid keskpärastele või kehvadele, mis iganes nende sisu siis ka on. 

Ega Cercast üldiselt liiga lihtne lugeda pole, kui "Piiriseaduste" ja "Salamise sõdurite" põhjal mingeid järeldusi teha (Toledo kirjastuse väljaanded), pigem on need ikka acquired taste edasijõudnud lugejale. Selles mõttes on "Terra Alta" küll puhas ajaviitekirjandus, kuigi kvaliteetsem kui paljud kriminaalromaanid just Melchori ja tema elegantselt välja kirjutatud äärmiselt huvitava ja keerdkäike täis kujunemisloo ja sama ootamatute pööretega oleviku tõttu. 

Mis natuke nukraks tegi, oli see, et tõlge oli paiguti  veidi küsitav. Ega ta nüüd otsast otsani halb ei olnud, aga lauseehitus pani aeg-ajalt kukalt kratsima. Samamoodi küsisin ma enda käest raamatu algusest peale korduvalt, mida kurja on tõlkijale ja toimetajale teinud komad, et neid üldse marjamaale ei taheta lasta. Aga siis  leidsin ma need puuduolnud komad kõik ühest ja samast lausest korraga üles: 

"Kui Melchor järgmine kord Vivalesega iganädalasele lõunale läks, rääkis talle Cabrera visiidist ja advokaat, kellel polnud aimugi, kellele omistada pettuse, mida ta aastate eest oli sepitsenud, et Melchor pääseks viivitamatult politseikooli, lekkimist, manitses teda, et ta vähemalt mõnda aega ei kalduks oma tööülesannete täitmisest karvavõrdki kõrvale, lõpetaks tema pädevusse mitte kuuluva juhtumi uurimise ja ootaks, mis edasi saab." 

Et voilà! Siin on teile komad.

Kokkuvõtteks. "Terra Alta" meeldis mulle üle keskmise ja kindlasti tahan ma lugeda ka järgmisi Melchori-raamatuid (Varrak on teavitanud, et see on esimene sarjast), ja ma tahaksin neid lugeda isegi ilma mõrvaloota. Vahelduseks on päris hea, kui keerulisema temaatika ja tekstiga kirjanik võtab ette vähemnõudliku raamatu kirjutada, siis ei hirmuta lugejaid päris ära. 😁

Ja päris lõpetuseks – veidra kokkusattumuse tahtel lugesin ma "Terra Altat" teel Tallinnasse, õpilastega õppereisile. Samal päeval oli Tallinnas HeadRead festivali raames Mari Laane intervjuu Javier Cercasega, kuhu minul kandva kantseldamisrolli tõttu minemata jäi. Aga vähemalt oli mul lektüür väga kohane. 

Esta Aksli "Lendas väike lepatriinu"

Kolleegiväljakutse järjekordne raamat. 

Ei ole imekspandav, et soovitajaks oli ajalooõpetaja – tegevus toimub II maailmasõja aegsel okupatsiooniajal Hiiumaal. Kohtab nii venelasi kui sakslasi, kuid pigem siiski sakslasi. Ega seal midagi selles mõttes otseselt uut ei ole, on neid okupatsioonijutte ju kuuldud ennegi, aga see on taas üks selline raamat, mida mina laseksin õpilastel õpiku asemel lugeda. Just sellepärast, et mitte ükski õpik ei suuda elustada realistlikke olustikupilte, aga selleks ongi olemas ilukirjandus. 

Raamat on kirjutatud päevikuvormis, kirjutajaks Sireli talutütar Elsie, kelle vanemad ja vend alustuseks venelaste poolt ära viiakse ja nooruke Elsie peab ise ja täiesti üksi talutöödega hakkama saama. Kuna külas (kus on ka sugulasi) ikka üksteist hoitakse, siis kuidagimoodi ta toime tuleb, hiljem liitub temaga vigase jalaga õde ning ka ema ja vend lastakse koju. Isa jääb raamatu lõpuni teadmatusse. 

Kuna Elsie "talvitub" pärast ema tagasitulekut Tallinnas, kus ta ametit õpib ja raha teenib, annab see võimaluse ka tollast linna- ja maaelu võrrelda. Linnas võib raha teenida, aga maal jällegi nälga ei sure, see saab üsna selgeks. On need ajad mis nad seal on, talus on süüa alati. Jätkus teistelegi jagamiseks. Aga olgugi Hiiumaa pigem eraldatud ja rohkem kaitstud kui Tallinn (mis ju sõja lõpus ka laiali pommitati), sõda on sõda ja kaasuvad õudused (pommitamine kaasa arvatud) jõudsid sinnagi. 

Smuuli bareljeefisaaga valguses tekib ka küsimus, kas tuleks nüüd ära tühistada ka kõik need Hiiumaa inimesed, kes andsid nälginud venelastest või sakslastest sõduritele leiba või kes nendega, hullem veel, peol tantsimas käisid? Üldiselt teeb keskmine inimene ikka kõik selleks, et kuidagimoodi ellu jääda, ja mulle käib natuke pinda see, et kõige suuremad kohtumõistjad on inimesed, kelle elus pole kunagi ühtki sarnast dilemmat olnud. 

Kui nüüd veel paar sõna tekstist kui sellisest rääkida, siis ühest küljest võiks ju öelda, et Ishiguro või Atwood ta pole, aga tegelikult tuleb ka meeles hoida, et tegemist on väga noore tütarlapse päevikuga. Oleks tõesti imelik, kui see oleks tohutult tihe ja filosoofiline tekst. Pigem toetab selline lihtsakoeline sõnavara ja otsekohene väljendusviis raamatu sisu hästi. 

Veel kaks märkust. Mulle oleks väga-väga meeldinud, kui autor oleks seda lepatriinu-metafoori natuke jõulisemalt esile toonud kui see üks väike luuletus kuskil metsaveerel, mis ainult korraks Elsiele pähe torkas. Metafooriks see raamatus tegelikult ei arenenudki, seos Elsie, lepatriinu ja raamatu pealkirja vahel (pealkiri on ju raamatu kandev mõte) jäi praegu lugeja põimida. Ja teiseks tahaksin ma tegelikult väga lugeda selle raamatu järge, sest õde ja vend said paadiga Rootsi põgenetud, Elsiel luhtusid kõik kolm korda ja tegelikult tekkis sellest nende vahele paksu verd. Need liinid (Elsie Nõukogude Hiiumaal, kui nii võib nimetada ja tema õde ja vend Rootsis) otse kannavad kandikul terve raamatu kätte. Aksli ise kahjuks seda enam kirjutada ei saa, aga kirjandusilmas on ennegi teiste alustatud asju lõpetatud.

Ja lõpetuseks jõuan ma ikka selle juurde välja, et see kuluks ära mingisse ajaloo ja kirjanduse lõimitud kursusesse. 

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom"

Järjekordne kolleegiväljakutse raamat. 

Kuna ma lähenen raamatutele alati nii puhtalt lehelt kui võimalik, siis tabas mind selle raamatu puhul täielik üllatus. Pealkirja järgi oleks võinud lasteraamat olla, aga tegelikult üllatas Kivirähk mind oma tavatu sügavusega ja ma andsin mõttes talle mitmed plusspunktid. 

Algab kõik nagu ikka Kivirähu raamatutes - lõbusalt. Näiteks kui peategelane (kes alguses tundus lihtsalt suvaline Oskar) arutleb, mis juhtuks siis, kui kirjutad päevikut ette, noh et kirjutad ära ja siis hakkavad need asjad juhtuma. Või kui ta suure meisterkunstniku juures tunnis käib, siis Õpetaja eelistab huvitavatele karakteritele rahvalikke tüüpe, ja kui palju lihtsam oleks, kui turul neid otsimas käies saaks neid tagahoovis kasvatada.  

Seejärel liigub teemaarendus taas kord väga kivirähulikult absurdi valdkonda, kui Oskar leiab ühe huvitava karakteri, kellest Õpetaja huvitatud pole, aga talle tundub mees täitsa Kalevipoja moodi, viib selle Kalevipoja endale kuuri ja hakkab teda joonistama, mille tulemusel mees füüsiliselt tugevamaks ja suuremaks muutuma hakkab ja temast saabki Kalevipoeg, kes Oskari oma maale kaasa viib. Oskar saab nüüd volilt kõike huvitavat fantaasiaküllasteks piltideks maalida. 

Tegelikult muidugi on asi palju konkreetsem kui suvaline Oskar suvaliste fantaasiatega. "Sinine sarvedega loom" on hoopis Oskar Kallise loomingu lugu à la Kivirähk. Iga teos, mille Oskar fantaasiamaal teeb, on Kallise kogudes täiesti olemas ja raamatu lõpus on need pildid ka ära trükitud. Kui ma sellele juba ükskord pihta sain, siis muutus raamat minu jaoks täiesti totaalselt. See on imeline kummardus kunstnikule, kelle tööd on täis ootamatuid motiive ja imelisi värvikombinatsioone ja need maalid muutusid tänu Kivirähule kõik täiesti erksalt elavaks. 

Ei aita ka Õpetaja (rahvalike tüüpide maestro Ants Laikmaa) tungiv soovitus mitte liiga sügavale fantaasiailma laskuda. Oskar on kui ära tehtud, fantaasiamaailm kutsub teda ja kuigi ta ennast füüsiliselt järjest halvemini tunneb, on tung Manalast pärit imekauni neiuga kaasa minna liiga suur. Riigitöö kõrvalt palavikulise hooga maalinud kunstnik, keda veelgi nõrgestas tuberkuloos, andis kutsele alla. Oskar Kallis suri kõigest 25-aastasena. 

Et Kivirähk valis välja Kallise, kes ei ole just liiga tuntud kunstnik, ja et ta kirjutas temast sellise raamatu, mis on täis suurt lugupidamist ja mõistmist, et Kallis oli tegelikult väga palju suurem, kui ta kunagi olla sai, on minu jaoks loonud temast kui kirjanikust täiesti uue pildi. Väga heaks kirjanikuks pidasin ma teda niigi, kuigi võib-olla polnud tema absurdi piiril balansseerivad teosed just liiga minu stiil. "Sinine sarvedega loom" näitab temas hoopis uut sügavust. Müts maha, või nagu ütlevad prantslased - chapeau! 

                                                         Oskar Kallis. Allikas: Vikipeedia

                                           Oskar Kallis "Ussikuningas" Allikas: Haus galerii

                                           Oskar Kallis "Kalevipoja laul" Allikas: Vikipeedia

Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"

Varraku aprilliraamat. Ja läks jälle valik õnneks. 

Vancouveri saare tipus asub hotell, kus töötaval baaridaamil (üllatava nimega Vincent) saab virelemisest ja droogilembesest vennast kõrini ja jääb teadlikult silma hotelli omanikule. Mõistuseabielu, kus mehest tunduvalt noorem naine peab kõigi hüvede nautimiseks lihtsalt vajadusel erinevates olukordades kättesaadav olema, rahuldab teda päris hästi. Aga ühel ilusal päeval kukub nende oma ilus privaatne klaasloss kokku, kui FBI avastab, et mehe firma põhitegevuseks on Ponzi skeem. 

Kuigi raamat algab Vincenti venna kahtlaste afääridega, liigub tegevus päris kiiresti Vincenti peale üle ja sinna see ka jääb, jättes vennale marginaalse kõrvaltegelase rolli. Samas võib ju lugu temale keskenduda, aga ikka jääb tunne, nagu oleks Vincent ise oma elus kõrvaltegelane. Kogu oma kulla ja karra juures ta justkui vaatab eemalt, kuidas inimesed tegutsevad ja päevad mööduvad. Mina lugejana ei jäänud küll hetkekski uskuma, et see oli tema unelmate elu. Ilmselt näitab seda ka see, kui külma kõhuga Vincent oma elust pärast Ponzi-krahhi minema jalutas ja lihtsalt maailma jaoks haihtus. 

Veidral kombel leiab raamatu autor Vincenti küll kaubalaevalt üles ja tema uue kavaleri ka, aga isegi kui ta tegelikkuses on selle raamatu peategelane, siis ta peaaegu ei tundu sellesse rolli väga hästi klappivat. Ta justkui ise kuidagi ei taha. Enamasti on raamatute peategelased just nimelt sellised rinnaga endale teed murdvad sangarid, kes hoolimata erinevatest eluraskustest siiski oma unistused täidavad ja eesmärgid saavutavad. Et meil oleks tahtmist järgi teha ja inspireeruda. Vincenti ellu aga küll ei tahaks ega isegi ka ei viitsiks lülituda, sest seal on kire asemel ainult resignatsioon. 

Mina nägin jälle raamatus midagi hoopis muud kui tagakaane tekst, mis lubas, et "Klaasist hotell" on raamat ahnusest, süütundest, armastusest ja tabamatust elu mõttest. Ehk omal moel seda kõike seal ka tõepoolest oli, aga minu jaoks oli siiski kõige teravamalt traagiline just see elu mööda voolata laskmine. 

Lugemiskogemusena on "Klaasist hotell" selline rahulik, minimaalse tegevusega, mõtisklev ja vaatlev. Kindlasti ei saa selle kohta kasutada sõna "haarav", aga ometi – kasutades oma kadunud isa väljendit – hoidis juures. Sõnaseadelt kindlasti nauditav, misjuures on õiglane kiita ka tõlkijat Joanna Liivakut. Soovitada julgen ma seda ilma igasuguse kahtluseta, kui on tahtmine mõtiskleda ja mitte adrenaliinilaksu otsida.