Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega.
Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga.
Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.
Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks.
Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar