Javier Cercas "Terra Alta"

Ma olen lõpuks jõudnud vähemalt Varraku uudiskirjandusega järjele ja blogin nende maikuu-raamatu ära maikuus. 

Saatsin austatud Raamatukupjale pildi lõigust, kus esines peategelase nimi Melchor, ja küsisin, mis ta arvab, kuidas ma seda valesti loen. Ta vastas õigesti: "Apteeker?" 😀 Nii juhtub, kui Harglat piisavalt palju lugeda. 

Melchor on võrdselt kriminaalse ja kangelasliku minevikuga politseuurija. Kuigi raamat algab ülijõhkra mõrvajuhtumiga (mis loomulikult raamatu lõpuks ka laheneb), siis see on taas üks sellistest põnevikest, mis on hoopis muu keskse teemaga. See on tegelikult Melchori loo raamat. Tema minevik, kardinaalsed elumuutused ja pere saavad kindlasti rohkem tähelepanu kui tegelik mõrvalugu, mis arvestades toimunu brutaalsust on ehk isegi ootamatu. Cercas läheb isegi nii kaugele, et tekitab loos pärast esimest uurimisnädalat paarikuulise pausi, mis tähendab, et praktiliselt kogu politseitööst ja uurijate mõttekäikudest jääb lugeja lihtsalt ilma. Nii et kes ainult põnevust otsivad, võivad pettuda. Aga mina eelistan lihtsalt hästi kirjutatud raamatuid keskpärastele või kehvadele, mis iganes nende sisu siis ka on. 

Ega Cercast üldiselt liiga lihtne lugeda pole, kui "Piiriseaduste" ja "Salamise sõdurite" põhjal mingeid järeldusi teha (Toledo kirjastuse väljaanded), pigem on need ikka acquired taste edasijõudnud lugejale. Selles mõttes on "Terra Alta" küll puhas ajaviitekirjandus, kuigi kvaliteetsem kui paljud kriminaalromaanid just Melchori ja tema elegantselt välja kirjutatud äärmiselt huvitava ja keerdkäike täis kujunemisloo ja sama ootamatute pööretega oleviku tõttu. 

Mis natuke nukraks tegi, oli see, et tõlge oli paiguti  veidi küsitav. Ega ta nüüd otsast otsani halb ei olnud, aga lauseehitus pani aeg-ajalt kukalt kratsima. Samamoodi küsisin ma enda käest raamatu algusest peale korduvalt, mida kurja on tõlkijale ja toimetajale teinud komad, et neid üldse marjamaale ei taheta lasta. Aga siis  leidsin ma need puuduolnud komad kõik ühest ja samast lausest korraga üles: 

"Kui Melchor järgmine kord Vivalesega iganädalasele lõunale läks, rääkis talle Cabrera visiidist ja advokaat, kellel polnud aimugi, kellele omistada pettuse, mida ta aastate eest oli sepitsenud, et Melchor pääseks viivitamatult politseikooli, lekkimist, manitses teda, et ta vähemalt mõnda aega ei kalduks oma tööülesannete täitmisest karvavõrdki kõrvale, lõpetaks tema pädevusse mitte kuuluva juhtumi uurimise ja ootaks, mis edasi saab." 

Et voilà! Siin on teile komad.

Kokkuvõtteks. "Terra Alta" meeldis mulle üle keskmise ja kindlasti tahan ma lugeda ka järgmisi Melchori-raamatuid (Varrak on teavitanud, et see on esimene sarjast), ja ma tahaksin neid lugeda isegi ilma mõrvaloota. Vahelduseks on päris hea, kui keerulisema temaatika ja tekstiga kirjanik võtab ette vähemnõudliku raamatu kirjutada, siis ei hirmuta lugejaid päris ära. 😁

Ja päris lõpetuseks – veidra kokkusattumuse tahtel lugesin ma "Terra Altat" teel Tallinnasse, õpilastega õppereisile. Samal päeval oli Tallinnas HeadRead festivali raames Mari Laane intervjuu Javier Cercasega, kuhu minul kandva kantseldamisrolli tõttu minemata jäi. Aga vähemalt oli mul lektüür väga kohane.