reede, 9. juuni 2023

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Eelviimane kolleegiväljakutse raamat. Ühtlasi märkasin, et ka minu Goodreadsi aasta eesmärk on juba eelmise raamatuga täis saanud.


Kiileri raamatu pakkusid mulle välja kaks eesti filli korraga. Nad reklaamisid seda kui toredat kerget lugemist, mida see tõesti ka oli. Samuti on kogu loo lähtepunkt originaalne – tegevus toimub 1961. aasta Viljandis, mis on saanud Eestis sisekuurordi staatuse. On olnud küll sõda, aga Nõukogude Liitu pole kunagi juhtunud ja kodanlikus Eestis arveldatakse kroonides. Tagakaanel öeldu peab täielikult paika: "Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega." Pealegi on Tallinnas "lennujaamad". Mitmuses. 


Lugejad, kes põgusaltki teavad, kes on Perry Mason ja Della Street, siis Paul ja Eva on kohe kindlasti nende Eesti versioon. Rõõm on öelda, et see versioon ei ole kuskilt otsast maavillane, pigem kangastuvad pidevalt silme ees kõik filmid, mille tegevus toimub kuuekümnendate kergelt pahelises kiirete autode, stiilsete meeste ja naiste maailmas, kus raha paneb rattad käima ja kõike tehakse galantse sarmiga. Kiiler suudab kirjutada ühtaegu muretult ja kergelt (Archie Goodwini stiilis), aga ei komista ega väsi kusagil, pealegi keerutab Kiiler vähem kui Stout, nii et see kurnab aju palju vähem. Mõned toredamad näited ka. 


- Järsku oli igasugune rännutuhin ja seiklushimu minust kadunud nagu paha hais kohkunud skungi kerest.

- Bossi kerge ja sundimatu käeliigutus viis tal selle mõtte peast nagu tuuleiil daamilt kübara.

- See lihasmass, mis noorena asus rindkere piirkonnas, oli nüüd gravitatsioonile järele andnud ning langenud naba piirkonda.

- Ta takseeris mind üle laua pilguga, mis mulle sugugi ei meeldinud. Aga ma olengi tundlik inimene. 

- Marie hääl oli jahe ja emotsioonitu, sellega oleks võinud porgandit riivida.


"Eranuhke ei armasta keegi" on nagu sõõm värsket õhku, kihisev ja dändilikult elegantse joonega. See on kerge pahelisusega looritatud ning sellest immitseb rikkuse hõngu. Tegevus on huvitav, põnevus peab lõpuni ja see, et juba algusest on õhus, et pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb, ei häiri mitte üks põrm. Väga vahva raamat!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib"

Mul on nüüd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat.  170 lühikest lehekülge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid ...