Anne Frank "Anne Franki päevik. Tagakoda 1942-1944"

Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. (lk 10)

Juhtus sedasi, et paar nädalat tagasi käisime mälumängus ja seal oli küsimus, millest minagi sain esimest korda teada, et Anne Franki päevikust on uus väljaanne. Väljajäteteta, sest eelmine väljaanne, mida ma isegi paar korda juba nooremas põlves lugenud olin, oli isa Otto Franki poolt siit-sealt tsenseeritud.

Täiesti juhuslikult tutvustas kooli raamatukogu juhataja meile uusi, vastsaabunud raamatuid, ja kas sa näed, seesama päeviku uusväljaanne ka täitsa olemas! Krabasin selle kohe laua pealt ära ja lugesin läbi.

Annel oli tegelikult päevikust juba endalgi kaks versiooni - üks originaal, teine mõeldud välja andmiseks, kuna oli raadiost kuulnud, et pärast sõda tahetakse sõjaaegseid mälestusi trükki lasta, kellel neid iganes ka poleks. Seepärast hakkas Anne ise juba oma teksti toimetama, asju ümber tõstma jne. Otto pani esimese trükki mineva versiooni jaoks kokku veel kolmanda variandi, tera siit ja tera sealt. Välja jättis ta kohad, mida pidas lugejate silmade jaoks sündsusetuks, kuid ka need, kus Anne oma ema põhjalikult ette võttis - ilmselgelt tahtis ta oma naise mainet kaitsta.

Ma lugesin ise seda algset trükki nii ammu, et ega ma päriselt ei mäletanud ju ka, mis seal oli ja mida polnud. Üsna kindlasti ei olnud seal tõesti neid Otto silmis sündsusetuid lehekülgi, kus Anne puberteedieas äkki aru saab, et tal on keha olemas ja et temast on saanud naine. Kas Peteriga musutamine vanas väljaandes oli või mitte, seda ma tõesti ei mäleta.

Anne on tegelikult täiesti tavaline teismeline. Täitsa nagu mina pubekana: "mitte keegi mind ei mõista", uksed plärtsuvad, sõnad veel rohkem. Hormoonid möllavad, õiglustunne on üleelusuuruses terav (nagu pubekatel ikka on, aga seda kahjuks oma mätta otsast). Kindlasti on ta arenenud tüdruk, oleks ehk olnud ka väljas, aga selline kinnine süsteem tekitab ilmselgelt ka teatud aktseleratsiooni. Väikeses suletud ruumis on surve suurem ja aeg-ajalt tekib ka plahvatusi, mida sageli - vähemalt oma emaga suheldes - põhjustab Anne ise.

Kindlasti oskab Anne väga hästi kirjutada, seda enam veel teismelise plikatirtsu kohta. Mäletan, kuidas ma esimest korda lugedes endale ütlesin, et ei no see nüüd küll ei saa 13-aastase kirjutatud olla, aga ilmselt ikka saab. Samas on seda ikkagi kogu aeg tunda, et tegelikult ongi teksti taga päriselt ka 13-aastane, sest analüüsivõime on tal ikka puudulik ja kogu maailm on täiesti must-valge. Samas, ega ma ju ise ka ei teaks, mismoodi mina ise puhiseks ja plärtsuks, kui ma peaksin kaks aastat mingis kubrikus veel seitsme inimesega ruumi jagama. Isegi oma tuba tal ei olnud.

Ja see pidev hirm! Ei tohi istuda ega astuda, nii et midagi kuulda oleks. Kaks aastat nii, et ei saa jalgagi toast välja! See on üle mõistuse õudne, aga veel hullem on seda kõike lugeda teadmises, et kohe keeran ma selle viimase lehekülje ja seal lõpeb see päevik ära. Ette hoiatamata. Ja kuna sa tead, mis pärast seda viimast lehekülge tuleb, siis seda õudsem on lugeda viimaseid sissekandeid, mis tegelikult pakatavad rõõmust ja lootusest, kuna rahvas hakkab Hitleri vastu keerama ja venelased muudkui tungivad edasi ja sakslased aina taanduvad.

Frankid ja nende korterikaaslased viidi ära 4. augustil 1944. Nelja päeva pärast viidi nad Hollandi juutide transiitlaagrisse ning päris viimase Auschwitzi viiva rongi peal olid ka kõik Frankid. Viimase rongiga! Anne ema seal ka suri, nälga ja kurnatusse. Tüdrukud viidi edasi Bergen-Belseni laagrisse, kus nad paraku mõlemad tüüfuse-epideemiale alla pidid vanduma. Nagu teada, tuli ainsana laagrist elusana tagasi Otto.

Õnneks pääsesid vähemasti eluga kõik, kes neid peitnud ja abistanud olid.

See on üks neist raamatutest, mida on vaja.

Ruth Ware "Luku taga"

See on nüüd jälle üks selline "peab-kindlasti-lugema-muidu-sured" raamat. Ruth Ware on väga populaarseks muutunud ja tema raamatute ümber käib väga palju juttu ja mis seal salata, reklaami on ka kõvasti.

Hakkame siis kuskilt otsast harutama. Lühidalt öeldes süüdistatakse vanas  mõisamajas töötanud lapsehoidjat peretütre mõrvas, aga ise ta väidab, et pole seda teinud. Raamat ongi tema pöördumine advokaadi poole, et oma lugu ära rääkida.

Ruth Ware on klassikalisest krimist üle võtnud eraldatud tegevuspaiga ja selle, et tegelasi ehk võimalikke kahtlusaluseid on vähe. Ühesõnaga, kondikava konstrueerimise on ta õppinud vanakooli meistritelt ja see on talle plussiks.

Aga noh, siia me siis nüüd kiitusega toppama jääme ka. Kui kümnenda kajuti naisega oli mul probleeme loo usutavusega, siis nüüd hakkas aga jälle pihta. Selles raamatus häiris mind nii palju, et ma olin kohe tusane.

Esiteks, alustame sellest, et kogu raamat on üles ehitatud Rowan Caine'i ülestunnistusena. No kujutage nüüd ise ette inimest, kes kirjutab advokaadile, et see võtaks tema juhtumi üle. Ja siin on väike väljavõte sellest niinimetatud kirjast.

Maddie oli kõige kummalisem - kramplik ja kange, nagu oleks otsustanud mulle mitte naeratada, aga ma ei andnud alla, leidsin varjatud viise tema kiitmiseks, kuni tüdruk paistis vastutahtsi leebuvat ja isegi naeris, kui Petra roosat tainast suhu toppis ja siis välja sülitas, soolaka maitse pärast öökides ja kõõksudes, naljakas vastikusgrimass tillukesel pontsakal näol." (lk 77)

No halloo. Sa kirjutad advokaadile! Mida peaks üks advokaat selle jogaga peale hakkama? Advokaat tahaks kindlasti näha süüdistatu versiooni juhtunust, aga armas aeg, fakte ja asjassepuutuvaid asjaolusid. Mida on juristil teha roosa plöga ja pontsaka näoga, ma küll ei tea. Kahjuks ei suutnud ma sellepärast Ruth Ware'i ponnistusi väga tõsiselt võtta. Miks ometi ei teinud ta otsust lihtsalt kirjutada lugu välja lapsehoidja silme läbi ja siia-sinna lisada katkeid mingist na-tu-ke-gi realistlikult kõlavast kirjast, sellest mina aru ei saa.

Ja siis oli seal terve see maja täiesti napakas. Nutimaja võib ju olla, aga kõik need asjad, mis seal juhtusid, olid ikka natuke liig mis liig. Mul on tunne, et kui keegi sellest kunagi filmi viitsib teha, siis näeb see välja nagu mingi odav kaheksakümnendate õudusfilm. Kogu see asi on täiesti üle vuhvitud ja asja teeb veel hullemaks nii-öelda "lahendus", kes kõike seda kummitusvärki seal põhjustas. Eelnevate kirjelduste põhjal on täiesti selge, et nii see nüüd küll olla ei saanud. Ei klapi!

Seegi pole veel kõik. Seal on, kujutate ette, mürgiaed ka veel. Mürgiaed, mille tõttu on seal majas juba üks laps enne ka surnud. Et oleks ikka rohkem. Ja veel rohkem. Ja siis natukene veel.

Mina ei tea, kas Ruth Ware on oma edust tiivustatuna nüüd hirmus julgeks läinud, aga ei maksa. Pärast kajutinaise lugu ma korra juba mõtlesin, et ma ei viitsi ta raamatuid rohkem lugedagi, aga paar vahepealset olid täitsa palju kobedamad. Aga nüüd ma leian end jälle mõtisklemast, et a) kas ma rohkem ikka viitsin ja b) mis mõttes nad seda nii hirmsasti kiidavad?

Ah, ühesõnaga, mina ei tea. Lugege ja nautige, aga mina panin Goodreadsis pingutuste eest 2/5.

Üks positiivne asi veel - tõlkija oli tubli ja õpetas mulle ühe täiesti uue sõna: tüsilik ("keerukas, komplitseeritud"). Aitäh!

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis"

Noh, ongi käes. Jälle olen ühe krimisarja otsa komistanud, mis ilmselgelt edasi lugemist vajab.

Noor Louisa Cannon on Londonis oma onuga hädas, kuna viimane tahab oma võlgade kattekst tüdrukut müüma hakata. Õnneks õnnestub tal rongist putku panna ja kuidagimoodi jõuab ta ka oma sõbranna tuttavate juurde ja pakub end seal lapsehoidjaks.

Pereelu kõrvalt aga selgub, et lahendamist vajab ka Louisaga samas rongis sõitnud halastajaõe mõrvalugu, sest ootamatul kombel on õde natuke seotud ka Mitfordide perega, kus Louisa lapsi hoiab.

See oli mõnus ja rahulik lugemine. Autor ei ole komplikatsioonidega üle pakkunud. Louisa onu tekitab kõige rohkem pinget ja see pole ka liiast. Londoni ja vana hea Inglismaa miljöö on hästi tabatud ja igasugused väikesed lembeliinid on pretensioonitult nunnud.

Krimilugu ise on ka täitsa piisavalt pinget pakkuv, on jälgi ja valejälgi ja lõppkokkuvõttes läks lehtede keeramine täitsa sujuvalt. Väike tore nõks on selle juures see, et autor kirjutas mõrvaloo päriselust maha - Florence Nightingale Shore mõrvati päriselt ja täpselt selle nime all ja samas situatsioonis sureb ta ka raamatus. Kui nimi teile põhikooliaegsest inglise keele õpikust tuttav ette tuleb, siis see pole küll SEE Florence Nightingale, küll aga SELLE ristitütar. Päriselus jäi mõrvalugu lahendamata ja autor mainib ka järelsõnas, et kogu loos lahti rulluv lahendus on puhas fantaasia vili.

Mingi selline väärtkirjandus see pole, et võiks jääda ridade vahelt mingit metafüüsikat lugema, aga sellele autor ka ei pretendeeri. Ajaviiteloona täiesti kvaliteetne.

Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"

Kuigi ka minul haigutavad lugemuse põhihariduses sügavad lüngad, siis üks neist sai nüüd ometigi täidetud. Jah, päriselt, ma ei olnud kunagi "Väikest printsi" lugenud. Ma tean, ma tean.

Meie koolis on see kusagil põhikooli keskel kohustuslik kirjandus. Ilmselt on seda tõesti võimalik lugeda ka selles eas ja leida sealt lugemisrõõmu, aga "Väike prints" pole tõesti kusagilt otsast lasteraamat. Pigem võiks öelda, et see on petlikult lihtsakoeline. Ja kui me räägime kogu aeg, et Hemingway kirjutab jäämäe meetodil, siis "Väike prints" ei ole tegelikult isegi oluliselt vee all. Pigem on seal sellised in-your-face põhitõed, millest elu koosneb ja mis on tegelikult kõigil kogu aeg silma all, aga me lihtsalt otsustame neist mööda vaadata.

Lapsed on sirgjoonelisemad. What you see is what you get, ja vahel on ehk meilegi vaja meelde tuletada, et ei ole vaja alati otsida mingit sügavat mõtet kusagilt ma-ei-tea-milliste ridade vahelt. Vahel tuleb lihtsalt silmad lahti teha.

Ausõna, seda raamatut tsiteerides jätan ma leheküljenumbrid välja täie mõistuse juures ja absoluutselt sihilikult. Niisugused elutõed on nii aegumatud ja üldised, et leheküljenumbrid oleksid pigem banaalsed.

"Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud."

"Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark."

"Ahaa! Näe, sealt tuleb imetleja mulle külla!" hüüdis uhkeldaja juba kaugelt, kui ta väikest printsi märkas. Uhkeldajale on ju kõik teised inimesed ainult imetlejad.

"Inimesed? Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin ma neid. Aga seda ei või iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks." 

"Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." 

Ja nii edasi. Ja nii edasi. "Väike prints" on kogu oma lihtsuses ja isegi hapruses suurepärane elutõdede manifest. Ma arvan, et võib-olla kord viie aasta tagant oleks seda täitsa paras üle lugeda ja meelde tuletada, et kõige tähtsamad asjad elus ei ole keerulised. Oleks meis vaid kõigis piisavalt last, et ei enda ega meid ümbritsevate inimeste elu komplitseerituks elada.

Raamatu taustast ka huvitavat - kuna Saint Exupéry oli ise lennunduspioneer, siis loo alguses kirjeldatud lennuõnnetus Sahara kõrbes oli tema enda läbielatud kogemus. Roosi kirjutas ta spekulatsioonidele vastavalt maha oma El Salvadorist pärit naise pealt. Viimane ülaltoodud tsistaat, raamatus rebasele omistatud, on tõenäoliselt tema sõbra Sylvia Reinhardti lause (prantsuse keeles on rebane le renard). Ja ohustavad ahvileivapuud võisid tähistada kasvavat natsismi.

"Väike prints" on prantslaste "Kevade" - see valiti 20. sajandi parimaks raamatuks. Oli ka põhjust.

Alex Michaelides "Vaikiv patsient"

"Rekordeid purustanud debüütpõnevik", teatab raamatukaas. Siis öeldakse seal veel igasugu asju: "Tõeline haruldus: täiuslik triller," ja "Vapustavalt hea!" ja "... võib küll olla debüütromaan, aga see on kirjutatud meistrile omase osavuse ja tempokusega."

Osalt ma muidugi nõustun ka.

Kui see üldse saab veel tõsi olla, et kallis blogilugeja pole ise veel seda "tõelist haruldust" kätte võtnud, siis sisu kohta lühidalt: psühhoterapeut Theo soovib kindlasti ravida üht harukordset juhtumit nimega Alicia, kes kas siis on või ei ole mõrvanud oma abikaasa ning on pärast seda rääkimast lakanud, nii et kuigi kõik on ta süüdi mõistnud, siis kellegi tunnistust otseselt selle kohta pole ka. Ta läheb võimaluse avanedes sellesse psühhiaatriahaiglasse tööle ja hakkab Aliciaga tööle. Ja see poleks ju kellegi triller, kui lugu ei laheneks.

Ka oli huvitav lugeda? Oli küll. Peaaegu kuni lõpuni välja. Kindlasti on see debüütromaani kohta vägagi paljutõotav, sest kirjutada oskab Michaelides kohe kindlasti hästi ja haaravalt - seda näitab ka tõik, et ma lugesin selle põhimõtteliselt ühe päevaga läbi. Küll aga tundsin ma teatavat segadust, kui raamat lahenduseni jõudis. Ma ei suutnud enda jaoks ära tõestada, et selline juhtumine oleks väga realistlik. Ma ei välista seda kohe kindlasti, sest igasuguste hälbimustega inimesi on olemas, aga kuidagimoodi olid teatud asjad selles loos minu jaoks põhjendamatud. Ma ei hakka siin nüüd välja kirjutama, mis seal täpselt juhtus, aga minu probleemiks jäigi lõpuks see, et ma ei uskunud väljapakutud lahendust. Psühholoogid võivad minuga vaielda.

Nii et oli nii ja naa raamat. Huvitav lugeda, raskestiusutava lõpuga. Aga kuna enamasti on arvustused olnud üle võlli kiitvad, siis lugege ikka. :)

Pealegi näeb see teie raamaturiiulis hea välja - kaanepilt on vaimustav.

Indrek Hargla "French ja Koulu Tarbatus"

Küll neid Harglaid satub mulle nina alla sageli. :) Tegelikult seisis see konkreetne raamat mul juba mitu kuud riiulis ja ootas oma aega. Nüüd tundsin, et on aeg pisut ka meelt lahutada.

Sest seda võib Frenchi ja Koulu sekeldustest ikka ja alati oodata. Mäletan juba esimesest osast, kuidas ma peaaegu pidevalt naerda itsitasin. Umbes samamoodi läks nüüd ka.

"French ja Koulu" klassifitseerub, kui mu mälu mind ei peta, fantastiliseks ulmeraamatuks. Eks ta on ka, sest üks lugu on fantastilisem kui teine (ja seda lausa kahes mõttes) ning ulme on ta ka, sest tegevus nagu toimuks 1920. aastatel ja nagu ei toimuks ka, sest ta on ikka totaalne aurupunk-paralleelmaailm.

Raamatus on kokku kolm erinevat lugu. Esimeses loeme, kuidas Koulu on kirjutanud laulumängu karskusest ja kutsunud kokku karvased ja sulelised, et seda imeasja kaeda. Ja Frenchi ülesandeks on oma kõrtsis nii karsklasi kui ka kõiki muid sööta ja joota. Peaasi, et alkoholivaba õlu karsklastele ja õige kesvamärjuke malevlastele eesotsas Leiboga omavahel sassi ei läheks. Aga mine sa neid kõrtsiabilisi tea...

Teises loos on lugeda kokkutulekust, mis oli küll mõeldud rahvaluuleteadlastale ja regivärsiveeretajatele, aga mingi segaduse tõttu on kokku tulnud hoopiski semiootikud - fuih! Peale selle toimub kokkutuleku ajal mõrv ja teine semiootik läheb kaduma ning kui nüüd French ja Koulu appi ei tule, üks oma kavaluse ja knihvide ja teine oma tarkuse ja taidudega, siis jääb asi lahendamata. Aga nad tulevad. Ja see on üks korralik harglalik krimi, kergete Melchiori-sugemetega.

Ja siis veel kolmas lugu, kus French koperdab nii Hiina maailmaränduri kui ühe kopsaka luupainaja otsa.

Ning kõiki kolme lugu läbib punase joonena Nell, Frenchi unelmate Nell...

Jäägu siia lõppu kumisema kirjeldus Fräulein von Zetzist. Ta on ju ometigi filoloog nagu minagi.

Ta kandis väga ranget halli kostüümi, kombekat muhvi, tema hallisegused tumepruunid juuksed olid alati kukla taha krunni sõlmatud - sõnaga, ta oleks võinud olla mu õudusunenägude matemaatikaõpetaja. Minu teada oli ta ka vanatüdruk ja paistis selleks jäävatki, sest pehmelt öeldes oli aeg teinud oma töö ja kuigi vaevarikas see töö ei olnud. Selja peal kühmus Brunhildel ka kerge küür ning tema kehahoid ja kõnnak olid justkui kipakad. Üldse oli ta kuidagi tahutud ja järskude näojoontega naisterahvas. Fräulein von Zetzt oli filoloog ja sellega on kõik öeldud.  (lk 121)

Ahjaa, üks viga oli ka, kui esimese raamatuga võrrelda.

Puristajat ei olnud. :D

Samas on kaanepilt sellel uuel väljaandel ikka eluhea!

Tõeline hea tuju raamat.

(Pilt: Rahva Raamat)

Volker Kutscher “Märg kala"

On tore, kui sul on tuttavaid tõlkijaid (Tiina Aro), kes sulle aeg-ajalt ka oma töö vilju kingivad.

"Märg kala" on ajalooline kriminull, mille tegevus toimub 1920ndate aastate Berliinis, kahe sõja vahel. Ei ole kõige hullem aeg Saksamaa ajaloos - natsid ei olnud veel jõudnud pead tõsta. Aga pole ka kõige parem - poliitiline seis on segane, punased ideed voolavad üle Berliini ja politseis on tegemist nii poliitilisel, kriminaal- kui ka komblusosakonnal.

Lugu algab sellest, et Berliinis avastatakse kanalisse sõitnud autost laip, mille saamislugu ei taha kuidagi lahenema hakata ning sellest kipub saama "märg kala", nagu politseis kutsutakse lahendamata juhtumeid. Poolkogemata hakkab lugu hargnema siis, kui kombluspolitseis töötav komissar Rath tõendusmaterjalidele otsa koperdab. Aga kui juba hargnema hakkab, siis läheb ikka kümnes eri suunas ja vahepeal pidi kõvasti keskenduma, et kogu selles tohuvabohus kuidagimoodi orienteeruda, kuna kahtlusaluseid tekkis ja suri aina ja aina.

Kui mõrvar selgub, ei ole lugu ka veel läbi, kuna teda paljastada on sootuks keerulisem kui tema isikut kindlaks teha. Ja kui seegi õnnestub, siis ei pruugi see veel tähendada, et lugu oleks saanud kõiki rahuldava lahenduse. Ehk siis see pole selline tavaline leiame-mõrvari-pistame-pokri-rahu-maa-peal lugu kohe kindlasti mitte. See on üks kompleksne poliitilis-kriminaalne lugu, kus tõmmatakse eest nii mõnedki maskid, mille taha varjuvad räpased pollarid ja kes kõik veel.

Ajaloohuvilistele kriminullisõpradele meeldib see kindlasti. Ma tahan südamest loota, et ka ülejäänud sari (jaa, see on sarja esimene raamat!) kenasti eesti keelde pandud saab.

Kui keegi soovib komissar Rathiga lähemalt tutvuda, siis annab raamatu tagakaas meile teada, et sari on aluseks rahvusvahelisele teleproduktsioonile "Babylon Berlin".

Krafinna "Kasse täis linn"

Ega mina enam ei mäletagi, millal see täpselt oli, mil me Krafinnaga tutvusime. Ilmselt oli see Töö- ja Puhkelaagris või mingis sellises kohas, ja Krafinna polnud veel üldsegi Krafinna, vaid lihtsalt tüdruk naaberkoolist, kelle ema oli ka meie koolis hambaarst ning kellesse seetõttu suhtusime teatava distantsi ja respektiga. Aga Krafinnaga, kes polnud veel üldsegi Krafinna, polnud distantsi ollagi, ja ehk just seetõttu leidsin ma kunagi varsti temaga koos ta enda joonistatud Monopoli-mängu mängimas.

Krafinna, kes veel ei olnud Krafinna, oli ka minu elus esimene inimene, kes mulle ütles, et mul on keelevaistu. Ja näed, siiani on meeles ja julgen avalikult blogidagi.

On ilmselge, et Krafinnal endal on ka. Keelevaistu. Seepärast võtab ta ka, nagu luuletajad ikka, keele ette ja teeb selle enda omaks ja taltsutab selle ära täpselt nii, nagu ta soovib. Seega lõpetavad sõnad ka perutamise ja laovad end sõnakuulelikult ritta, kuhu Krafinna käsib.

Ei, ta ei veiderda keelega. Tal on lihtsalt oma rütm.

Aga palun. Katkend luuletusest "Rikkus":

sest suveööd on nii 
ütlemata pikad on
nii lausumatult valged
ja nii kohutavalt 
eilserikkad

Ja katkend luuletusest "Sillaehitajad":

me ehitame sildu
iga päev iga tund
ja igaks hommikuks
on järel vaid
mälestus
kuidas me ehitame
jäikadest puidust
sõnadest sildu

sest tiibu ehitada
me veel ei oska 

Ma ei ole iseenesest üldse luuleinimene. Mitte et mul luule vastu midagi oleks, ma lihtsalt ei saa sellest aru. Enamasti. Kõige rohkem on mind kõnetanud mitte selline luule, mis on tohutult ühiskonnakriitiline ja kuidagipidi šokeeriv, vaid mis on lihtsalt ilus. Ja ma pole nii väga kassi-inimene ka, nii et Krafinna uusim raamat oli minu jaoks natuke nagu sotsiaal-literaar-eksperimendiks.

Pean tunnistama, et siinkohal pean ma tõesti mütsi maha võtma ja edastama Krafinnale oma parimad soovid ja siira tänu - keegi kunagi ütles, et luule peab kõnetama, või nagu inglased ütleks, strike a chord. Nii mõnigi raamatus olnud luuletustest või esseistlikest proosavormis lühimõtisklustest sai minu keeltele päris tugevasti pihta, nii et siin-seal lausa füüsiliselt noogutasin. Mõtteid tekitas, kuid polnud liiga läbinähtavalt kriitiline, pigem just nimelt mõtisklev. Tartut oli seal ka - ja see on ikkagi mu lemmiklinn terves Eestis. Äratundmisrõõm!

Või siis oli mõni luuletus lihtsalt ilus. Jätan teid tänase päeva lõpuks, detsembrilõpu lumeootuses, täispikkuses luuletusega "Lumi". Sest see on ilus ja seal on ikkagi kassid ka.

kõik on täna nii jaburalt
ilus tulbid kuninga-
kroonid ja pojengivarte
vahel vurrusid pesev 
kuldsete silmadega 
hommikukass

kõik on täna nii jaburalt 
kevad ja vihmane õhk
peatus hetkeks mu 
ukselävel

kõik on täna nii jaburalt
jaburalt õrn ja lill ja kass
et hing ei karjugi suve järele
ei karju nii valjult
mitte nii valusalt

sest kõik on tõesti nõnda
jaburalt ilus aga öösel
öösel sadas unenäos 
ikkagi lund

Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus"

Ja jõudsingi ühele poole ka Õnnepalu mujal-kodus koharaamatute triloogiaga.

Kui "Pariis" oli ilmunud ja "Aaker" juba välja kuulutatud, käis Lugemise Väljakutse Facebooki-grupis kõva arutelu selle üle, kus Õnnepalu seda viimast, kolmandat osa kirjutada võiks. Oli teada, et see on kusagil meresaarel. Pakkumisi oli Vaikse ookeani saartest Hiiumaani välja, kuna Hiiumaa on ju teadagi Õnnepalu elus olulisel kohal olnud.

Aga siis tuli keegi teadjanaine ja teatas, et Õnnepalu istub Vilsandil ja kirjutab. Ja nõnda see oligi.

Tegelikult pole raamatus vist kordagi, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, tõesti mitte kordagi mainitud, et ta Vilsandil on. Küll mainitakse igasugu muid asju, nagu näiteks läbi lillede Vaika saari, Kirjanikku (vot seda ma küll ei tea, kas ta mõtleb sellega Heino Välit või kedagi muud), Luuletajat (kes on kindlasti Aleksander Suuman, sest ta maalib ka), Jaani ja Margitit (Tätted, kes muu) ja Leninit, kes on Vilsandi legendaarne kuju.

Tundub, et Õnnepalu on mööda maailma (Inglismaal, Pariisis, Muskokas Kanadas) tiirelnud vaid sellepärast, et jõuda oma Lõpmatusse ehk Vilsandile. Ta on sinna lausa onnikese ostnud ning seda ta nüüd poputab ja vuntsib ning tundub, et tal on tõesti vähemasti mõte paikseks jääda, kuigi mina küll ei imestaks, kui ta ühel helgel hetkel jälle rändama läheks.

Kõik vähegi olulisemad objektid ja mõisted saavad endale algusesse suurtähe (Kana, Kala, Talv, Postipaat).

See on see teelemineku müsteerium, et sa tõesti ei tea, kuhu tee sind viib. Kui ikka lähed, piisavalt kauaks ja piisavalt kaugele. Aga kuhu on kaugele? Kas Pariisi on kaugele? Jah, siit, su sünnilinna trammipeatusest küll. Siit on ta lõpmata kaugele. Aga kui oled juba seal, on ta nii lähedal, kui veel olla saab: siin. 
Ja see koht, kus sa oled nüüd, kuhu see teekond su välja tõi, see on korraga kõige lähemal ja kõike kaugemal. Kõige lähemal südamele, kõige kaugemal maailmast. Lõpmatult kaugel. Ja muidugi lõpmatult lähedal. (lk 11)

Kui ma "Aakri" puhul rääkisin, et Õnnepalu raamatud on kõik isemoodi - üks rahulikum, teine depressiivsem, kolmas sarkastiline -, siis "Lõpmatus" on tõesti selline lugu, milles hingerahu loksub nagu kevadine meri. Natuke tuult ja lainet ikka on, sest Lõpmatuses ühtki tuulevaba päeva ju pole, aga see on hea tuul ja hea laine. Ja nii ta seal elab nagu Diogenes, tünni asemel onnike, ja ei lase ennast millelgi segada, sest kõik on ühekorraga paigas, nagu ta peabki olema. Triloogia ütleb küll alapealkirjaks "Mujal kodus", kuid tahes tahtmata tekib tunne, et nüüd ei ole enam mujal. On lihtsalt kodus.

Ja kui palju ilusat, täiesti mõeldamatult ilusat saab elus teoks. Vahel nelikümmend aastat hljem. See tähendab, just õigel ajal. Unistused on uskumatult visad. Ja kannatlikud. Ei, nad pole surnud, nad talvituvad, hiberneeruvad oma hauas nagu liblikanukud, kasvõi nelikümmend aastat, et soodsa hetke tulles sealt ikkagi välja ronida, tiivad küljes ja puha. (lk 52)

Jääb üle vaid oodata, mida Õnnepalu nüüd peale hakkab ja mida ta kirjutada plaanib. Üks triloogia on nüüd valmis. Aga küllap ta midagi ikka välja mõtleb. Nagunii on kõik ta raamatud nagu isiklikud päevikud, mõtisklused ja vaatlused. Ja kui Vilsandi end ükskord ammendab, siis ilmselt pakib ta oma seljakoti ja läheb nagu üks kirjandus-Nipernaadi uusi seiklusi ja jutuainest otsima.

(pilt: Rahva Raamat)

Jaanis Prii "Taassünd Lahetagusel"

Nüüd tulevad kaks järjestikust postitust nii-öelda otse kodukohast. Lahetaguse on minu lapsepõlvekodust umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel ja see on koht, kus me lapsena kogu aeg ujumas käisime. Ja hetkel on mul pooleli raamat, mille peategelane on Vilsandi kogu oma aus, hiilguses ja viletsuses. See pole ka kaugel.

Ma ei tea, kui palju Lahetaguse neile ütleb, kes Lääne-Saaremaal ei ela. Aga meie kasvasime küll üles teadmises, et seal sündis üks jube tähtis mees, kes avastas Antarktika, ehk siis Fabian Gottlieb (Benjamin de) Bellingshausen - seda sulgudes olevat ma enne isegi ei teadnud tema nimes. Isegi meie igahommikune koolibuss peatus Lahetagusel ja selle bussipeatuse nimi oli tollal veel Bellingshausen, mingil hetkel muudeti see Lahetaguseks. Enne me käisime ujumas ka Bellingshausenis. :)

Keskkoolipäevil õppisin ma Saaremaa kultuuriajaloo tunnis ka ära sellise nime nagu Johann (Wilhelm Ludwig von) Luce. Saime teada, et ta oli üks õpetatud ja valgustatud mees, kes üritas saarlastele kooliharidust anda. Kuressaares tegutseb juba mitmendat aastat ka Luce-nimeline erakool. Alles nüüd, käesolevast raamatust, sain teada, et just Luce oli see mees, kes Bellingshausenite käest Lahetaguse mõisa ära ostis. Samamoodi sain teada ka seda, et Pilguse mõis, mis ka Bellingshausenite oma oli, sai nime just nende perekonnanimest (omal ajal kirjutati seda ka Billingshausen, mis Pilguseks mugandus). Minu lapsepõlves tundsime seda küll vaid hullumajana, aga praegu on see taas erakätes ja mõis mis mõis.

Jaanis Prii on kõigepealt kõvasti arhiivides istunud ja materjali kogunud. Kui seda juba piisavalt oli, istus ta laua äärde arvuti taha maha ja kirjutas kokku kujuteldava Bellingshauseni ja Luce kohtumise, mis - nagu ta ise ütleb - võis vabalt aset leida ka, kuigi sellest igasugused tõendid puuduvad. Minategelane on Luce, kes kutsub viitseadmirali lapsepõlvekoju külla, ning siis nad puhuvad seal juttu. Loomulikult räägib kohtumisel eelkõige Bellingshausen, kes pajatab oma Lõunamandri otsingute loo, mis on isegi minusugusele lugejale vägagi paeluv. Kuid selle kõige vahele räägib Luce palju ka endast ning seetõttu saame temast, ta tööst ja pereelust ka suhteliselt ammendava pildi.

Bellingshausen ise kahjuks ei saanudki päris kindlalt teada, et ta tõesti Lõunamandri avastas. Õnneks teavad seda vähemalt tema järeltulevad põlved.

Pean ütlema, et raamat oli minu jaoks vägagi meeldiv üllatus. Minu kaassaarlased on hakanud järjest Saaremaa ajalugu lahti muukima, näiteks on Mehis Tulk võtnud ette muinasaja ning nüüd räägib Jaanis Prii pisut lähemast ajaloost. Mõtlesin, et tegelikult peaks iga endast lugupidav saarlane "Taassündi Lahetagusel" lugema. Sealt õpib palju.

Mõningad küsitavused mul tekkisid ka, seda just kirjastiiliga seoses. Esiteks on seal mõnigi tore murdenäide, mis segastel põhjustel järsku õ-tähtedega kirjutatud on, mis on ju ometigi Lääne-Saaremaal ennekuulmatu. Või siis sellised väljendid nagu "jobud" või "jamad algasid", mida mul on isiklikult raske Lucega kokku pakkida. Ja Mozarti pole vähemalt mina ise kunagi vältevahelduslikult käänanud, nagu autor siin teeb - Mozardi ja Mozardist. Kuigi ma ei saa muidugi öelda, et see vale oleks.

Kuid need olid vaid mõned üksikud märkused ja üldjoontes on siiski, nagu ülalpool öeldud, tegemist vägagi arvestatava ajaloolise ilukirjandusega. Palun lugeda!