esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Indrek Hargla "French ja Koulu Tarbatus"

Küll neid Harglaid satub mulle nina alla sageli. :) Tegelikult seisis see konkreetne raamat mul juba mitu kuud riiulis ja ootas oma aega. Nüüd tundsin, et on aeg pisut ka meelt lahutada.

Sest seda võib Frenchi ja Koulu sekeldustest ikka ja alati oodata. Mäletan juba esimesest osast, kuidas ma peaaegu pidevalt naerda itsitasin. Umbes samamoodi läks nüüd ka.

"French ja Koulu" klassifitseerub, kui mu mälu mind ei peta, fantastiliseks ulmeraamatuks. Eks ta on ka, sest üks lugu on fantastilisem kui teine (ja seda lausa kahes mõttes) ning ulme on ta ka, sest tegevus nagu toimuks 1920. aastatel ja nagu ei toimuks ka, sest ta on ikka totaalne aurupunk-paralleelmaailm.

Raamatus on kokku kolm erinevat lugu. Esimeses loeme, kuidas Koulu on kirjutanud laulumängu karskusest ja kutsunud kokku karvased ja sulelised, et seda imeasja kaeda. Ja Frenchi ülesandeks on oma kõrtsis nii karsklasi kui ka kõiki muid sööta ja joota. Peaasi, et alkoholivaba õlu karsklastele ja õige kesvamärjuke malevlastele eesotsas Leiboga omavahel sassi ei läheks. Aga mine sa neid kõrtsiabilisi tea...

Teises loos on lugeda kokkutulekust, mis oli küll mõeldud rahvaluuleteadlastale ja regivärsiveeretajatele, aga mingi segaduse tõttu on kokku tulnud hoopiski semiootikud - fuih! Peale selle toimub kokkutuleku ajal mõrv ja teine semiootik läheb kaduma ning kui nüüd French ja Koulu appi ei tule, üks oma kavaluse ja knihvide ja teine oma tarkuse ja taidudega, siis jääb asi lahendamata. Aga nad tulevad. Ja see on üks korralik harglalik krimi, kergete Melchiori-sugemetega.

Ja siis veel kolmas lugu, kus French koperdab nii Hiina maailmaränduri kui ühe kopsaka luupainaja otsa.

Ning kõiki kolme lugu läbib punase joonena Nell, Frenchi unelmate Nell...

Jäägu siia lõppu kumisema kirjeldus Fräulein von Zetzist. Ta on ju ometigi filoloog nagu minagi.

Ta kandis väga ranget halli kostüümi, kombekat muhvi, tema hallisegused tumepruunid juuksed olid alati kukla taha krunni sõlmatud - sõnaga, ta oleks võinud olla mu õudusunenägude matemaatikaõpetaja. Minu teada oli ta ka vanatüdruk ja paistis selleks jäävatki, sest pehmelt öeldes oli aeg teinud oma töö ja kuigi vaevarikas see töö ei olnud. Selja peal kühmus Brunhildel ka kerge küür ning tema kehahoid ja kõnnak olid justkui kipakad. Üldse oli ta kuidagi tahutud ja järskude näojoontega naisterahvas. Fräulein von Zetzt oli filoloog ja sellega on kõik öeldud.  (lk 121)

Ahjaa, üks viga oli ka, kui esimese raamatuga võrrelda.

Puristajat ei olnud. :D

Samas on kaanepilt sellel uuel väljaandel ikka eluhea!

Tõeline hea tuju raamat.




(Pilt: Rahva Raamat)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...