pühapäev, 29. detsember 2019

Krafinna "Kasse täis linn"

Ega mina enam ei mäletagi, millal see täpselt oli, mil me Krafinnaga tutvusime. Ilmselt oli see Töö- ja Puhkelaagris või mingis sellises kohas, ja Krafinna polnud veel üldsegi Krafinna, vaid lihtsalt tüdruk naaberkoolist, kelle ema oli ka meie koolis hambaarst ning kellesse seetõttu suhtusime teatava distantsi ja respektiga. Aga Krafinnaga, kes polnud veel üldsegi Krafinna, polnud distantsi ollagi, ja ehk just seetõttu leidsin ma kunagi varsti temaga koos ta enda joonistatud Monopoli-mängu mängimas.

Krafinna, kes veel ei olnud Krafinna, oli ka minu elus esimene inimene, kes mulle ütles, et mul on keelevaistu. Ja näed, siiani on meeles ja julgen avalikult blogidagi.

On ilmselge, et Krafinnal endal on ka. Keelevaistu. Seepärast võtab ta ka, nagu luuletajad ikka, keele ette ja teeb selle enda omaks ja taltsutab selle ära täpselt nii, nagu ta soovib. Seega lõpetavad sõnad ka perutamise ja laovad end sõnakuulelikult ritta, kuhu Krafinna käsib.

Ei, ta ei veiderda keelega. Tal on lihtsalt oma rütm.

Aga palun. Katkend luuletusest "Rikkus":

sest suveööd on nii 
ütlemata pikad on
nii lausumatult valged
ja nii kohutavalt 
eilserikkad

Ja katkend luuletusest "Sillaehitajad":

me ehitame sildu
iga päev iga tund
ja igaks hommikuks
on järel vaid
mälestus
kuidas me ehitame
jäikadest puidust
sõnadest sildu

sest tiibu ehitada
me veel ei oska 

Ma ei ole iseenesest üldse luuleinimene. Mitte et mul luule vastu midagi oleks, ma lihtsalt ei saa sellest aru. Enamasti. Kõige rohkem on mind kõnetanud mitte selline luule, mis on tohutult ühiskonnakriitiline ja kuidagipidi šokeeriv, vaid mis on lihtsalt ilus. Ja ma pole nii väga kassi-inimene ka, nii et Krafinna uusim raamat oli minu jaoks natuke nagu sotsiaal-literaar-eksperimendiks.

Pean tunnistama, et siinkohal pean ma tõesti mütsi maha võtma ja edastama Krafinnale oma parimad soovid ja siira tänu - keegi kunagi ütles, et luule peab kõnetama, või nagu inglased ütleks, strike a chord. Nii mõnigi raamatus olnud luuletustest või esseistlikest proosavormis lühimõtisklustest sai minu keeltele päris tugevasti pihta, nii et siin-seal lausa füüsiliselt noogutasin. Mõtteid tekitas, kuid polnud liiga läbinähtavalt kriitiline, pigem just nimelt mõtisklev. Tartut oli seal ka - ja see on ikkagi mu lemmiklinn terves Eestis. Äratundmisrõõm!

Või siis oli mõni luuletus lihtsalt ilus. Jätan teid tänase päeva lõpuks, detsembrilõpu lumeootuses, täispikkuses luuletusega "Lumi". Sest see on ilus ja seal on ikkagi kassid ka.

kõik on täna nii jaburalt
ilus tulbid kuninga-
kroonid ja pojengivarte
vahel vurrusid pesev 
kuldsete silmadega 
hommikukass

kõik on täna nii jaburalt 
kevad ja vihmane õhk
peatus hetkeks mu 
ukselävel

kõik on täna nii jaburalt
jaburalt õrn ja lill ja kass
et hing ei karjugi suve järele
ei karju nii valjult
mitte nii valusalt

sest kõik on tõesti nõnda
jaburalt ilus aga öösel
öösel sadas unenäos 
ikkagi lund







1 kommentaar:

  1. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...