Aga ei, taoliste romantilis-eleegiliste meeleolude genereerimisel pole mingit mõtet. Kui asi puudutab Tööd, Tööpäeva ja eriti veel Tööpäeva Hõbekuuse puukoolis. Iial ei tea sa, milline neist jääb viimaseks, kas hooaja viimaseks või üleüldse.
Mingist vanast harjumusest me vist eeldame, et inimesed on siiski valdavalt normaalsed, väikeste omapärade, kõrvalekalletega, aga üldiselt siiski... Kuid võib-olla pole see üldse nii? Inimesed ongi hullud? Kõigepealt hullud ja alles siis, erandkorras, heades tingimustes, haruldases rahulolekus ka natuke normaalsed?
Vaatasin täna hommikul ära kaks pikemat intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Üks neist oli ERRi varasalvest "Õnnepalu aeg" ja teine oli "Tööpäeva" esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. Mõlemad intervjuud viis läbi Joonas Ellermaa, mis võib olla põhjuseks, miks ma need pikad jutuajamised ilma hetkegi igavust või rahutust tundmata ära vaatasin ja kuulasin. Ja leidsin selle kõige tulemusel (mitte küll esimest korda), et Õnnepalu ei ole kindlasti mitte linnainimene. Tema rahu ja stabiilsus on metsas, külas, mere ääres ning (isegi hoolimata füüsilisest pingutusest ja mitte nii väga soodsatest ilmastikutingimustest) puukoolis. Samas on üks tema suurtest paradoksidest see, et sama kodus tunneb ta ennast Pariisis, mis on metsast ja merest nii kaugel, kui üldse olla saab. Aga natuke ma seda ikka selgitada vähemalt enda jaoks suudan.
Tundub, et Õnnepalu on inimene, kelle süda vajab vabadust ja ruumi, et olla võimeline hingama. Pariis on juba ammu olnud vabaduse ja vabameelsuse sümbol kõigile neile, kelle hing hüüab kunsti või kultuuri järele või tahab astuda välja mingitest kastidest või piiridest. Ja me ju räägime üheksakümnendatest, kui ta sinna esimest korda sattus – ei ole raske mõista, mida võis nõukogude taustaga, aga sinna tausta kindlasti mitte sobituva intelligendi jaoks tähendada just sel hetkel kolm kuud Pariisis, kus ka ühiskondlikud piirangud olid kui mitte täiesti puudu, siis kindlasti hägusemad ja paindlikumad kui üheksakümnendate Eestis.
Kuid mingem siis ikkagi "Tööpäeva" juurde, mida autor ise nimetab alapealkirjas "argikomöödiaks". Ka Ellermaa küsis, et no kus see nali siis oli. 😏 Kindlasti ei tasu "Tööpäeva" lugema hakata selle eeldusega, et Õnnepalu ongi nüüd naljaraamatu kirjutanud. Aga karakterid on seal kindlasti vürtsikad ja nagu ta ise ütleb, nali ongi ju igaühes sees. Ja möönab, et see ilmselt oligi kohapeal koomilisem kui raamatus, aga paras annus irooniat on "Tööpäevas" kindlasti. Mehaanik, Peremees, Helmut, Kristjan-Jaak ja minategelane Tema liiguvad mingis karedas, kuid siiski toimivas sümbioosis, kus üksteist aeg-ajalt kritiseeritakse (sest keda ei kritiseeritaks, kellega kogu aeg ninapidi koos oled?), aga lõpuks siiski leitakse, et pole ju häda midagi ja kõik on ikkagi pigem hästi, isegi Peremees on pigem väga okei.
Üsna veidral kombel on see üks selline raamat, mis nagu räägib 250 lehekülge puukooli tegemistest, aga liiga palju me sellest ikkagi teada ei saa, mis puukoolis tegelikult süstemaatiliselt toimub. Mingil määral muidugi, kuidas siis ilma, paljasjuursus versus mullapall saab selgeks igal juhul. Aga pigem on see nagu Õnnepalu raamatud ikka, filosoofiline sissevaade Töösse kui nähtusesse ja ei saa mainimata jätta, et raamatu sissejuhatav lause teatab: "Töö on sõda." Ja kuskil mainib ta veel, et "Tööl ei ole tulevikku. On alati praegu." Puukooli "praegu" pole ka teab mis kindlustunnet sisendav, sest läbi käivad sõnad "saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine" ja koos nende sõnadega on töölistele jõudnud kohale, et see võib ka puukooli jaoks olla viimane aasta. No pärast tuleb välja, et ei ole, aga kuna tööl tulevikku pole ja on alati praegu, siis selles praegu-hetkes ei ole tõesti midagi liiga helget oodata. Õnnepalule see muidugi selles mõttes sobib, et ta on nagunii loomult pigem melanhoolne. Annab kütet, nagu öelda.
Eraldi tahan ma välja tuua ühe mõtiskluse, mis minus üsnagi suure helinaga resoneerus. Helmut ja Mehaanik nimelt on ühel meelel, et "vanasti oli parem". Vanasti ehk kolhoosi ajal. Ja siinkohal ütleb Õnnepalu välja selle, mida ma pole ise osanud nii selgelt sõnastada: nad ei taha ju Vene aega täies tükis tagasi. "Aga võib-olla oli tollal igal pool parem. Tähendab, igal pool maailmas, ja Vene aeg oli lihtsalt erijuhtum, mida meil kanda tuli, paremad ajad maailmas sattusid meile Vene aja kujul." See oli aeg, kui inimesed rääkisid üksteisega silmast silma, mitte Messengeri ekraanil, ja kui inimesed suutsid veel süveneda, sest nad lugesid ja arutlesid, mitte ei skrollinud lõputult. Ja kus tehti katkised asjad korda ja ebavajalikud saadeti teisele ringile, mitte ei visatud ära ja ei ostetud arutul hulgal uusi. Aga see selleks.
Nii et lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on Õnnepalu nagu Õnnepalu ikka, seekord lihtsalt natuke rohkemate karakteritega. Ta kirjutab meisterlikult nagu alati, oskusega tõmmata lugeja hetke ja kohta ja seal püsida, natuke kauem kui meie tähelepanuvajadusega tänapäeva inimene seal tavaliselt püsida viitsiks või vajalikuks peaks. Ta paneb meid mõtlema iseenesestmõistetavale ja seda küsitavaks või eriliseks kuulutama. Nagu ainult tema seda teha oskab.
Aasta toimik suletakse ka kohe. Elu toimik suletakse ükskord. Aga mitte ju veel? Võib-olla on nad kevadel seal jälle koos, tammuvad poris, aga mitte enam sügiseses ja lootusetus, vaid kevadises ja lootusrikkas. Kõik algab uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar