Fredrik Backman "Karulinn"

Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: "Karu." 

Mitte sellepärast, et karu oleks "nunnu kaisukas", vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. (---) Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud. (Saarte Hääl, Regina Piikmann) 

(Õiendus: Piikmanni karul ei ole mingit seost Karulinna karudega. Aga temaatikal on küll.)

___

Hoki on lihtne sport: kui soov võita on suurem kui hirm kaotada, siis tekib võimalus. Kartes ei võida keegi. 

___

Lapsevanem tunneb end alati liiga väikese tekina. Kuidas iganes sa katta üritad, ikka on kellelgi külm.

___

"Mina kardan ka, isa. Kõike. Pimedust ja ... kõike."
"Mida ma teha saan?"
"Mind armastada."

Tegime kolleegiga Backmani-rohevahetust. Tema sai minult laenuks vanaema-raamatu ja mina temalt Karulinna triloogia, nii et kvantiteedis jäin ma igatahes plussi. 

Fredrik, oh Fredrik, mida sa minuga küll teed? Sa poed inimeste kõige sügavamatesse hingesoppidesse, tirid kõik emotsioonid verilihale, aga siis võtad välja pehmendava palsami ja ravid selle südame, mis raamatutegelaste pärast kildudeks on purunenud, jälle enam-vähem terveks...

Ma arvasin, et "Minu sõbrad" on Backmani kõige süngem raamat. Tuleb välja, et ei ole. "Karulinnaga" läheb Backman teemadesse, mida päise päeva ajal seltskonnas kohvitassi taga arutada ei taheta, ja teeb seda armutult, jõhkra detailsusega, sest keegi peab. Seda nii keskse probleemiga kui kõigi alateemadega, mis ennast sinna tihedalt ümber kerivad nagu püüton ümber saaklooma, sest ükski suur probleem ei teki tühjast kohast. 

Alguses tundub, et Karulinn on üks vahva koht, kus hoki ühendab kogu linna mõne üksiku ebateadliku elemendi erandiga. Hoki annab põhjuse pühenduda, ennast tõestada, olla osa grupist. Ja kuna juunioride meeskond on ennast sel aastal mudast üles töötanud, on kogu linn edust ja triumfiootusest tiine. 

Aga mis on siiski edu hind? Kui sa oled eduka meeskonna kõige suurem staar ja kõik sind imetlevad, kui palju õigusi see sulle annab? Kui oled harjunud võitma, võtma kõiki võite jõuga, mis võite võid sa võtta jõuga väljaspool jäähalli? Ja lõpuks – kes on süüdi ja kes vastutab, kui asjad lähevad täiega metsa ja käest ära, sest keegi pole sulle kunagi millegi kohta öelnud, et seda sa ei saa või ei tohi? 

Backman toob lauale ühe mõeldamatult raske ja julma probleemi, mille vastu ohver on sageli täiesti kaitsetu, eriti kui pärast kujundatakse juhtunust täiesti vastupidine pilt. Sellest ei tule tervena välja mitte keegi. Backman ei tahagi luua illusiooni, nagu keegi saaks traumast üle. Aga kuna ta on täpselt selline kirjanik, nagu ta on, siis suudab ta isegi nii võimatus olukorras näidata, et kõik on võimalik üle elada ja sa ei pea laskma traumal ennast defineerida või jääda ühte hetke kogu eluks kinni. Mitte kunagi ei ole kõik läbi, ja see ongi Backmani suurim võlu – olgu see lein, trauma või ükskõik mis muu, lootus homsele, ülehomsele või järgmise nädala päikesepaistele jääb. Kui kõik laguneb algosakesteks, ka siis on võimalus alustada uuesti ja luua midagi uut, midagi paremat. 

Suur-suur aitäh ka tõlkija Kadri-Liis Haasmale selle eest, et ta sellise loo nii suure tundlikkuse ja pieteediga kirja pani.