Heinrich Eisenschmidt "Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus"

 #2/2026 

Raamatud leiavad minu juurde tee erinevaid kanaleid pidi. Seekord saadan tänusõnad Hollandi poole, kus minu armas Raamatukubjas ilmselt mõnusasti teetassi või veiniklaasi kõrval viimast puhkuseõhtut peab ja tunde ette valmistab. 

Autor ise nimetab oma teost raamatukeseks, mis on tema mahtu arvestades õiglane määratlus – vaid 60 lehekülge teksti. Aga samas on see tihe ja mälestusi tulvil tekst ning arvestades seda, et ma olen ju ka ise juba 29 aastat õpetaja olnud, lähenesin ma Eisenschmidti memuaaridele suure huviga. Ja hämmastusin. 

Võiks ju arvata, et 19. sajandi esimese kolmandiku lõpus anti kooliharidust katekismuse ja kepiga, aga võta näpust! Pedagoogilised võtted, mis Krümmeri koolis kasutusel olid ja mida ka Eisenschmidt ise igati heaks kiidab, on ülimalt kaasaegsed ka 21. sajandi esimese veerandi lõpus. Korduvalt rõhutab autor näiteks seda, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline usaldus. Ta teeb isegi ettepanekuid, millised tegevused võiksid sellele kaasa aidata. Samuti manitseb ta, et kui usaldus juba loodud, siis ei tohi seda kurjasti ära kasutada ja konfidentsiaalsust rikkuda. Krümmer isegi oli Eisenschmidti sõnul "täiesti isalik", mis tähendas, et sageli olid koolijuhi uksed valla ja õpilased võisid sinna minna, lihtsalt diivanile maha potsatada ja direktoriga juttu puhuda ja nalja teha. Aga samas teda ka kardeti nagu tuld, kui mingi pahandusega maha oli saadud, ning tema möirged "levitasid ravivat ja hoiatavat hirmu üle kogu maja". 

Kirjeldatakse nii mõndagi värvikat õpetajanatuuri ja leidsin end kergelt muigamast, kui matemaatikaõpetaja kohta öeldakse, et "ilmselt oli ta enese tublidus põhjuseks, et ta sageli liiga kiiresti edasi läks ja õpilastelt liiga palju ootas". Neid matemaatikaõpetajaid (ja ilmselt ka teiste ainete omi) on ju praegu samamoodi. Samuti oli tore, kui õpilased ebaprofessionaalse õpetaja vahele võtsid ja vaba teemaga kirjandis rahumeeli kirjutasid, kuidas Trooja sõda võideti tänu Karl Suure kahurväele, ja said selle eest hea hinde. 

Oli ka üht-teist, mida plaanin kasutusele võtta, nagu näiteks õpetajahärra Hultschi hinnang mõnele õpilasele: "Tagasihoidlikele nõuetele vastav." 😉😉 Ja kehalise kasvatuse õpetajatel soovitan mõelda järgnevale: "Kits, poom ja redel on piisavad väga mitmesugusteks harjutusteks ega tohiks seetõttu üheltki kooliõuelt puududa. Et lapsed end ei vigastaks, selleks on Jumal neile kaks valvurit andnud, kes küll inimlikku hoolt ei asenda, kuid tähelepanu ja vastupidavuse koha pealt seda ületavadki, ma pean silmas valu ja hirmu." 😊 

Et Eisenschmidti enda suhted õpilastega head on, näitab seegi tema ülestähendus: "Juba loomu poolest kaldun ägedusele, sest iga ärrituse puhul tunnen, kuidas veri mulle pähe lööb. Aga armas noorsugu on nii mõistev, kui ta aru saab, et neile head soovitakse, ja on tänulik, kui ta edaspidises elus edukas on. Seega talub ta palju ja andestab kergesti."  

Raamatu lõpus saame teada, et Eisenschmidtil on tõsised tervisehädad, aga õnneks on tal seal Võrus olemas üks hea tuttav arst, keegi härra Kreutzwald. 

Mulle tundub, et nii Krümmer kui Eisenschmidt on täpselt sellised mehed, kelle me oma kooli avasüli vastu võtaksime, sest neil olid lihtsalt nii progressiivsed põhimõtted ja eks seda oli ka õpilaste suhtumisest neisse näha, et nad olid õigel teel. Seda, et Krümmeri õppasutus kinni pandi, põhjustas kooliisade tervis ja vene keele õpetajate puudus, muidu oleks võib-olla seal praegu meie Treffner nr 2. 

Muide, järelsõnast on aimata, et üks tema tütardest sai ka õpetajaks. Vähemalt õppis ta seda Cambridge'i õpetajate seminaris.

Honoré de Balzac "Šagräännahk"

Teeme sellega siis taas algust. Goodreadsis märkisin sel aastal eesmärgiks 50 raamatut, täpselt minu 2025 aasta loetud raamatute arv, eks siis näha ole. 

Tegelikult olin ma "Šagräännahka" juba üks kord lugema hakanud, aga üsna alguses jäi see ka pooleli, sest ilmselt tuli mingi põnevam raamat peale. Balzac on muidugi täieliku meistriklassi esindaja, kui asi kirjutamisoskusesse puutub, ja Paul Viirese tõlge ei jäänud ka millegagi võlgu, aga kindlasti ei ole Balzaci stiil diletantidele mõeldud. See on ikkagi raamat edasijõudnud lugejale ja kohati tundus isegi minule, kes ma teksti kvaliteeti väga naudin, lugemine pigem nagu töö. Aga sellest hoolimata toob iga tööga hakkama saamine suurt rahuldust. 

Seda võiks mõnes mõttes isegi nimetada gooti romaani sugemetega teoseks, sest siin on saatust ja sellest sõltuvat müstikat. Balzaci puhul pole vist spoilerid liiga suureks teemaks, niisiis võin vabalt välja öelda, et noor ja vaesunud Raphael soovib väljavaadete puudumise tõttu ennast Seine'i heita, aga läheb veel antikkaupmehe aardeid imetlema ja saab tema käest tüki šagräännahka. Raamatus selgitatakse hiljem, et tegemist on metseesel onageri nahaga, millel on mingid müstilised araabia tähed ja sõnum, millest võib aimata, et selles on maagiline vägi, millel on võime täita omaniku ükskõik millised soovid – aga mitte täiesti ilma tasuta. Iga soov vähendab tüki suurust, nii et iga soovi täitumine lühendab ka omaniku elu. 

Eks see on omamoodi segu ristteel kolme tilga vere müümisest ja Dorian Gray portreest, aga omal moel. Rikkus tuleb majja, aga samamoodi ka hirm oma elu pärast ja eraklikkus. Raphaeli ainus rõõm on, et hoolimata tema elu järsust lühenemisest saab ta ikkagi tunda tõelist armuleeki ammuse südamedaamiga ajast, mil nad veel mõlemad puruvaesed olid. Aga lõpp tuleb vääramatu jõuga. 

Šagräännahk on Sõnaveebi sõnul "reljeefse joonmustriga pehme taimpargitud ja värvitud kitse- eesli- vm nahk (nt jalatsipealseteks, raamatuköideteks)". Aga prantsuskeelses originaalis tekib pealkirjaga veel kena väike sõnamänguke, sest chagrin tähendab ka südamevalu või -piina või leina. Ehk siis sõna otseses mõttes südamevalu ja piina tekitav nahk, mida see ka oli. Eriti kurb, et selline tõlkimatu sõnamäng istub lausa raamatu pealkirjas. Täpselt sama probleem on ka Oscar Wilde'i näidendiga "The Importance of Being Earnest". Kuid mis parata, midagi läheb tõlkes ju ikka kaduma. 

Ma ei tea, kas see nüüd kuidagi ennustab minu lugemisaastat ka ette, et ma alustasin sellise tutske klassikaga, mille tsitaate hea kursavend Indreku sõnul vaesed Prantsusmaa elu õied gümnaasiumi küpsuseksamiks tükki sada kakskümmend pähe õppima peavad (mul oli selle peale hea meel, et mina ei pea). Ma väga loodan, et need tsitaadid ei ole tervete lõikude pikkuses, sest Balzaci jaoks on tavaline kirjutada kolm või neli lehekülge pikki lõike. Eesti gümnasistid vist küll Balzaci enam ei loe – hea, kui nad Tammsaarestki aru saavad... Kuid kõigile edasijõudnud lugejaile soovitan ma seda loomulikult.