Taas väike tänuvibutus Hollandi poole sõber Raamatukupjale, kes mind varustas. Ma loen Aafrika kirjanikke väga hea meelega, eelkõige muidugi oma soojadele minevikusuhete tõttu selle mandriga, aga ka sellepärast, et Aafrika kultuur on väga rikas ja inimesed vaatavad elule läbi hoopis teise prisma. See prisma on aeg-ajalt väga värskendav, kui oled juba taas aastaid vaid läänemaailma kultuuriskeenel ringi uisutanud.
"Sinise linnu saladus" oli isegi Aafrika kirjandusena, mis lääne omast sageli paljuski erineb, täiesti eriline. Alustame kasvõi kirjaniku keelekasutusest. Aafriklased räägivad tavaliselt tervet portsu erinevaid keeli - minu ghanalasest mees näiteks on võimeline suhtlema juba mitmes erinevas Ghana piires räägitavas keeles, aga samuti räägib ta vabalt üht ja siis natuke veel teist Senegali hõimukeelt. Enamasti räägivad kõik endistest Briti kolooniatest pärit inimesed peale "korraliku" inglise keele ka pidžinit, mida erinevatest ingliskeelsetest riikidest pärit inimesed ka suhtlemiseks eelistavad, ja kuna Senegal on prantsuskeelne riik, siis räägib mu abikaasa ka prantsuse keelt. See on üks suur keelte paabel ja kui asi läheb rahvusvaheliseks, pole mingist purismist ja lingua franca'st üldse mõtet rääkida. Nii ongi mõte selles, et kui raamatutegelased tõsta pärisellu, toimiksid sealgi samad fenomenid nagu tavaelus: politseinikud räägivad ametlikus suhtluses omavahel normaalset inglise keelt, külarahvaga pidžinit ja külarahvas omavahel tvii keelt, kuhu sekka mõne ingliskeelse sõna viskavad.
Parkes on muidugi teinud geniaalse lükke, et ta kõik selle raamatu lehekülgedele laiali pintseldas. Ma kuulasin, kuidas ta ise originaalis (ehk siis põhiliselt ingliskeelsena) seda ette luges ja no ausõna, kõik mu ghanalastest ja nigeerlastest tuttavad rääkisid üksühele samamoodi. Alates regionaalsest inglise keele aktsendist, aga sama võluv oli tviikeelsete sõnade vahele pikkimine ja eriti loomulikult pidžin, millega mu mees mind aastaid on hulluks ajanud, aga samavõrd on seda ikkagi lõbus kuulata kui frustreeriv (sellest pole alguses absoluutselt võimalik aru saada, kuni kõrv harjub).
Ja ometigi lugesin mina seda lugu ju eesti keelde tõlgituna. Ma tahaksin Heili Sepa täiesti üle kullata, sest see tohutu eeltöö, mida ta ilmselt pidi kogu selle Aafrika segapudru sees orienteerumiseks tegema, oli eeldatavasti kolossaalne. Tema valik oli jätta tviikeelsed sõnad tõlkimata (nagu originaaliski on), kuid lisada raamatu lõppu huvilistele väikese sõnaseletuste osa. Nagu järelsõnas on öeldud, need on soovijatele olemas, aga tekstis endas ei nügita lugejat aktiivselt sinnapoole. Väike pidžini-tõlkekröömike siia illustratsiooniks. Ausalt, nad räägivadki nii.
Opanyin Poku, palun, kas te inglise keelt räägite?
Naeratasin ja tegin palmiveinile põhja peale. Natu-natu. Ma käind Nkrumah' täiskasvanukoolis.
Selge, kuula sis. Asi kibe-kibe. Mina dey kodus Accras, wey mul kõne, et keski naine kohand siin miskit, mis aiseb. On sul sest miskit teada?
No kas pole võluv.
Lõpuks võiks loo juurde ka jõuda, eks? Tegemist on krimilooga. Ghana külahütist leitakse kole tomp tundmata päritoluga säilmeid, mida kutsutakse uurima Inglismaal kriminoloogia väljaõppe saanud Kayo. Juba see on omaette lugu, kuidas ta uurimise juurde satub, aga oma tööd teeb ta täiesti kompetentselt. Nii hakkadki ootama tavapäraselt rulluvat whodunnit'it, aga võta näpust! Aafrikas käivad asjad täi-es-ti omasoodu. Ma ikkagi ei soovita seda lugeda kui kriminaalromaani, sest seal on kõik muu palju olulisem. Tuleb ennast lihtsalt lasta sellel Aafrika leelutusel kanda ja tänutäheks saada pihta sellele, kui sügav ja geneetiliselt muundamata on Aafrika kultuur ja inimeste mõttemaailm. Lahendus muidugi on, aga vat sellist lahendust te küll oodata ei oska! :)
Väga-väga hea raamat ja lihtsalt erakordne tõlge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar