Marinaga kohtusime me aprillis 2019, kui Jumalaema kirik oli nädal aega tagasi põlenud ja meie tütar Saskiaga esimest korda elus Pariisis olime. Selle reisi järgselt oli mulle selge, et kui ma Pariisi tagasi lähen (ja kindlasti lähen), siis ma tahan Marinat jälle endale giidiks. See läks korda ka, aga lisaks sündis sellest veel kaks imelist asja – meie kirjanduslik koostöö (mul oli au toimetada Marina esimene raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") ja pikaajaline sõprus. Marina on lugude giid ja need lood ei lõpe õnneks iial. Nüüd on sellest sündinud juba tema teine raamat, "Prantsuse stiiliikoonid".
See, et Coco Chanel või Brigitte Bardot selles raamatus oma koha leiavad, ei kahelnud ma juba alguses, kui jutt võimalikust teisest raamatust üldse pihta hakkas, sest ma küll ei tea, kes võiks selles vallas veel suuremad ikoonid olla. Lisaks on oma peatükid veel Catherine Deneuve'il ja Brigitte Macronil.
Marina tööeetika on kadestamisväärne. Uurimistöö, mis tema lugude sisse läheb, olgu see siis raamatu või lihtsalt linnaekskursiooni heaks, on kolossaalne. Isegi kui ta on miljoon korda (nagu ta ise ütleb) mingit tuuri teinud, siis ei lähe ta pea kunagi "vana rasva pealt" asju ülejala tegema. Seda eeltööd on kõvasti tunda ka mõlemas raamatus.
Autori enda sõnul on tema teine raamat "austusavaldus väärikalt vananevatele ägedatele naistele", pluss Coco Chanelile, ilma kelleta lihtsalt ju ei saa, kuna prantslannade stiil on siiani mingis mõttes kummardus Chanelile ja tema revolutsioonilistele uuendustele naiste moes. Võib-olla ongi tema elu kõige rohkem avalikkusele tuntud, aga kindlasti mitte detailideni. Juba tema "Chanel No 5" saamislugu on põnev, aga kogu ta elu on märkimisväärne. Kindlasti on ta eeskujuks kõigile naistele, kes tahavad mingitest raamidest välja murda, sest tal oli küll täiesti kama, mis temast arvati, ja ta tegi, mida ise heaks arvas. Ka oma moodi lõi ta eelkõige endale, sest mis tundub hea ja mugav talle, tundub kindlasti hea ja mugav kõigile teistele. Õnnelikuks oleks teda küll vist liialdus nimetada, sest traagikat ja draamat oli omajagu, aga rahul võis ta kindlasti oma elu ja saavutustega olla.
Brigitte Bardot'st oli ka ETV-s hiljuti sari, tänu millele ma temast üht-teist ikkagi teadsin (enne tõesti mitte midagi). Juba 70ndatel lõpetas ta filmides näitlemise ära ja keskendus loomadele ja ausalt pole seal ka midagi imestada. Temal läks küll juba lapsepõlvest saadik kõik vasakule ära ja ma ei imesta absoluutselt, et tal ei olegi lähisuhete loomine kuidagi õnnestunud. Aga kinolinalt ta muidugi vallutas kogu maailma ja eriti meeste südamed. Ja kuigi võibolla kinokunst tema loobumisega paljugi kaotas, siis minul on küll hea meel, et ta selle juhtme seinast välja tõmbas ja oma rahusadama leidis.
Kuna ma ise suur kinoskäija ei ole (aasta understatement), siis ma tegelikult ei ole ise ka eriti Catherine Deneuve'i loominguga kursis, eraeluga veel vähem. Seetõttu oli mulle tema puhul kõik üllatuseks – nii see, et ta oli Yves Saint Laurenti lemmikmodell või et ta elu armastus oli Marcello Mastroianni, kellega tal on ka ühine tütar, et ta laulab taksos sõites või tossab sigarette nagu korsten. Aga ma olen kindel, et teadlikum rahvas on vähemalt "Cherbourgi vihmavarje" oma silmaga näinud. Mina tean sellest ainult seda ühte laulu. :)
Aga no Brigitte Macronist me teame ju kõik üht-teist. Ja kõige põletavama 😏 küsimuse või teooria lükkab raamat nüüd ikkagi ümber: ei, ei olnud Brigitte oma tulevase abikaasa kirjandusõpetaja. Kokku sattusid nad hoopis näiteringis, mida Brigitte juhendas. Võib-olla see on sellest hoolimata väga ebatavaline algus suhtele, võib-olla on maailmas ilusamaid naisi, võib-olla on see vanusevahe tõesti suur – aga mis see meie asi on? Nagu näha, siis see suhe on juba pikalt vastu pidanud ja peab ilmselt edaspidi ka, hoolimata kõrvakiilust või kohtuasjast, kus Brigitte Macron kaebas kohtusse ajakirjaniku, kes väitis, et proua Macron on hoopiski mees. Selliste sündmuste valguses minnakse kas lahku, sest seda kõike on liiga palju, või siis suhe sellest kõigest hoopis tugevneb. Ei näe, et siin kuskil lahku minema hakatakse. Mina olen alati selle poolt, et las inimesed olla õnnelikud täpselt nii, nagu ja kellega nad tahavad olla.
Mina väga soovitan raamatut kõigile, kellele Prantsuse graatsilised ja stiilsed naised korda lähevad, sest nagu ka raamat rõhutab, on neis kõigis midagi, mida tasub nii kadestada kui jäljendada. Neis on see miski, x-faktor või nagu prantsuse keeles öeldakse, je ne sais quoi, mis paneb neid imetlema ja neile järele vaatama. Eelkõige on see enesekindlus, hoolimata kõigist elu poolt kodaratesse loobitud kaigastest. Ja kes meist seda ei tahaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar