Mina kummardusin raamatu kohale, kirjutasin pühendusi väga aeglaselt, soovides mu ootamatule-aimamatule lugejale meeldivaid elamusi, soovides talle, et mu raamatu seltsis veedetav aeg ei mööduks tema jaoks märkamatult ja jälgi jätmata, vaid paistaks rännakuna mööda aeglast jõge, mis on kohati lai ja sile, kohati aga kiirevooluline, huvitavate reisikaaslaste ja hingematvate vaadetega, ja üldiselt soovisin talle turvalist reisi iseenda sisse koos tegelastega, keda ta ei kohta enam kusagil.
Varraku maikuu raamat, Kultuurkapitali venekeelse autori preemia 2023. (Tõlge eesti keelde Veronika Einberg.)
Raamatu kaanetutvustus annab teada, et raamat koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi. Värvikuse vastu ei saa tõesti vaielda. Nad ise nimetavad seda maja, mille nad hõivanud on, retriidiks, aga sama hästi võiks seda ka kommuuniks kutsuda. Selle kunstiinimeste kamba tegevus on nagu üks suur lõputu ja psühhedeelne küünlapäev, kus reaalsusega kokkupuuteid küll on, aga sellest ei lasta ennast sageli segada. Terve raamatu esimese osa nägin ma kõvasti vaeva, et üldse järge pidada, kes ja kus ja miks. Ega seegi liigselt abiks olnud, et autoril oli kirjutamise ajal tekkinud lahe mõte mina- ja tema-vormi läbisegamini kasutada, ükskõik kellest ta siis parasjagu rääkis.
Teisest osast alates läks asi natuke konkreetsemaks ja see kirju kamp võeti ükshaaval ette, nii et oli natuke kergem ennast pinnal hoida. Oli võimalik hakata tegelasi mõistma ja nende ajendeid nägema. Ja lõpuks keris veel mõne ootamatu pöörde ka sisse.
Kuna see on eesti keelde tõlgitud raamat (väga hästi tõlgitud, olgu seegi öeldud), siis ma mõtlesin aina, mis sõnad olid seal originaalis, sest tõlkija valikud olid positiivses mõttes väga julged. Näiteks räägib ta häilitud kilbist (läikima hõõrutud), inimesele ei maksta ju nehkugi, aeg on majas naasnud oma liivolekusse, vanamees on pikk ja kuiveljas, reportaaž paistab sumbuursena (segasena), jalgratturite väljahingatavas õhus on rohkem heljeaineid kui nakatunud jalakäija omas, käib sõna särdamine (kujundlikult küll, aga kuumutamine puhastamise eesmärgil) ja inimene saab olla eneseküllane. Kõik need sõnad on Sõnaveebis olemas ja mida siis kirjandus peaks veel tegema, kui mitte meie sõnavara arendama, eks. Aga ikkagi tahaks teada, kas ka vene keeles olid need nii julged sõnavalikud.
Oli ka äärmiselt kujundlikke väljendeid, mis mulle meeldisid. Näiteks "ta on primitiivne nagu jadaühendus", "meri oli vihast valge" või "kohvimasin pistis röhkima". Esimese neist on väärt juurutamist igapäevakõnesse. :)
Silma jäi ühe karuse kapteniks kutsutava mehe poetatud mõte väga huvitavast raamatust, mis kirjutab kokaiinist ja amfetamiinist Kolmandas Reichis. Äkki oli tegemist selle raamatuga: "Uimastid Kolmandas Reichis"?
Mis ma siis oskan kokkuvõtteks öelda. Valisin selle raamatu, kuna ma pole varem Eesti venekeelsete kirjanike töödega tutvunud. See ei olnud päriselt selline teos, mille sisse ma ise nii ära kaon, et kogu ümbritsev maailm hämuks muutub ja millest on ennast raske lahti rebida. Mingi distants meil ikkagi säilis. Sellest hoolimata on kindlasti väga palju lugejaid, kelle tassike teed see kõigiti on, sest see on tihe ja hästi kirjutatud raamat ja lugemiskogemus vastas üsna täpselt sellele, mis on kirjas ülaltoodud tsitaadis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar