Elu on üllatusi täis. Nimelt olime meie rahus abituuriumiga lõpureisil Kreetal, kui kahel järjestikusel päeval saabus erinevatelt kirjastustelt küsimus, kas ma sooviksin nende raamatuid lugeda. Argo ajuvammi-raamatu blogisin ma just hommikul ära. Aga teisena pöördus minu poole Epp Petrone ja ütles, et tal oleks hea meel mulle pakkuda Vally Ojavere laulusõnade raamatut. Pakkumine oli uudne – Ivo Linna laulude raamatut ma olen küll ka lugenud, aga Vally Ojavere oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Pean tunnistama, et just tänu sellele ma mõtlesin oma kolm sekundit, kas ma ikka ütlen jah, sest nagu öeldud, täiesti tundmatu kuju. (Lisaks sellele sain ma veel mõned raamatud "kauba peale", aitäh, Petrone Print!)
Nüüd ma siin siis istun, pärast puhkepäeva, mis läks raamatu lugemise ja ruutkoodide alt laulude avamise alla, mõeldes, kui ebaõiglane on elu. Kui me üldse laulude, eriti poplaulude autoreid teame, siis ikka viisi autorit. Aga sõnad on ju need, mis teevad laulu! Jah, ilmselt me teame, et Eesti kõvemad sõnade kirjutajad on Heldur Karmo, Reet Linna, Ott Arder. Aga Vally Ojavere laule teame me tegelikult ka kõik, ja mitte vähe! Ma usun, et minu generatsiooni esindajad võivad kohe laulma hakata, kui mainida pealkirju nagu "Hüvasti, Maria", "Merevaik", "Sõrmus pole see", "Laintesse heidan end", "Selliseks ma jäin", "Saagu nüüd mis saab", "Kolm kaunist sõna" jne jne jne. Neid võib siin lugema jäädagi.
Kui ma olin juba piisavalt oimetu sellest, et me võime une pealt Ojavare tekste laulda ilma autorit teadmata, tuli mulle meelde üks tähelepanuväärne laulupeolaulik kooridele. Esitusele tuli Siiri Sisaski "Mis maa see on?" - jah, laulikus oli öeldud "viis ja sõnad Siiri Sisask". Aga kuna minul oli noorena "Mahtra sõja" soundtrack'i kassett, mille ma olin peaaegu ribadeks kuulanud, siis ma teadsin, et nende sõnade autor on Peeter Volkonski. Ei ole ülekohus isegi vürst Volkonskile võõras...
Raamatus jooksevad laulusõnad paralleelselt Vally Ojavere enda äärmiselt traagilise elusaatusega. Pole ime, et tema tekstid ei ole niisama tilulilutamised, vaid nendes on väga sageli tihedust ja sügavust, mis poplaulukestele sageli liiga omane pole. Kuna ta ise ka estraadiorkestriga ja varietees laulis, siis enam-vähem kõik lauljad, kes ta tekste esitanud on, kiidavad selles raamatus, kui hästi lauldavad Ojavere sõnad on. Samuti tunnetas ta selgelt ka viisi olemust, näiteks sellesama "Laintesse heidan end" juures kirjeldab ta meloodia laiust ja lennukust, ja kui refräänile mõelda, siis mitte miski sellest laiusest ja lennukusest nüüd sõnade taha küll ei jää.
Kuna ta enda elu andis talle palju ainest tunda teravaid ja valusaid emotsioone, siis oskas ta seda ka vajadusel väga tundlikult laulusõnadesse valada. Üks minu jaoks suurimaid üllatusi oli see, et kuigi "Armastus on see" laulu tekst oli juba olemas, palus Marju Kuut Vally Ojaverel enda jaoks need sõnad uuesti kirjutada, kuna oli just hiljuti oma kallima traagiliselt kaotanud. Ojavere ise ütleb nii: "Selle laulu kokkuvõtteks on minu usk, et armastusel on vaid algus. Tõeline armastus ei lõpe mitte kunagi."
See lugu armastusest
katkes poolelt realt.
Jäi tühjaks leht,
kuid sellelt lugeda ma võin,
et igal tundel, mis kord
armastuseks sai,
on algus vaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar