teine sama soojaga sai kirja.
Kolmas nõudis riimi ning sai sellepärast hea,
neljas tuli pähe õhtul hilja.
VIiendamast pihta hakkas sootuks teine salm,
kuues andis informatsiooni.
Seitsmes tuli ruttu, ehkki tulemus on halb,
kaheksas on täis inspiratsiooni.
Üheksandas avaldub mu ilus iseloom,
kümnes on mu luuletuse rosin.
Rida number üksteist, see on puhas elukool –
viimasega täis saab priske tosin.
Kolleegiväljakutse #7, vene keele õpetaja soovitus.
Ma olin sellest raamatust kuulnud, aga nagu minuga sageli juhtub, oli minust kuidagi mööda läinud see info, et Laur Lomper on Tõnu Oja enda pseudonüüm, mille all ta näiteks laulusõnu kirjutas. Aga see häbiplekk ka nüüd maha pühitud. Ilmselt on oluline ka ära märkida, et see on juba pikalt raamatumüügi edetabelites, ehk siis läheb avalikkusele väga korda.
Olles nüüd need luuletused-laulusõnad-näidendite värsstekstid läbi lugenud, võin kinnitada, et populaarne on see kogumik kindlasti asja eest. Siin on kõike: vemmalvärsse, tõsiseid ja südamlikke luuletusi, laulusõnu, teatrivärsse. Tõnu Oja poole peal on terve ports näiteks pühendusega luuletusi, ja kui enamasti initsiaalist ei selgu, kellele see pühendus mõeldud on, siis Reinule pühendatud "Vennalvärsi" puhul kahtlusi ei ole. (Küll see "vennalvärss" on hea leid!) Samuti meeldis mulle väga tema värsivormis kirjavahetus lapselaps Elo-Mirdiga, kui Mirt kuskil soojal maal puhkas. Vanaisa kirjutab oma juhtumistest ja Mirt vastab, samuti värsivormis, ühe erandiga – kui vanaisa kurdab, et on käele haiget teinud, tuleb vastuseks konkreetne: "Mine haiglasse!" 😆 (Möödaminnes tasub mainimist, et see näitleja-amet on ka mingi dünastiavärk, sest loomulikult on Tõnu Oja poeg Kaarel näitleja, kes on abielus näitleja Ursula Ratassepaga ja see väike naaskel Elo-Mirt on juba neljas filmis osalenud, osades häälega ja osades kogu täiega).
Laulutekstidega on nõnda, nagu ma juba Vally Ojavere raamatust blogides ütlesin: ega me ei tea, kes neid tekste tegelikult kirjutab. Mina ei ole küll suur Zorbase kuulaja ja Rembetesi-nimelisest kollektiivist polnud ma kuulnudki, nii et see Oja Kreeka-vaimustus on minust mööda läinud. Küll aga avastasin ma enda suureks üllatuseks, et mõnda tema teksti tean ma juba ammu ja peaaegu peast. Näiteks seda (L'Doradole on ta tegelikult palju tekste kirjutanud):
Ei leidnud VLÜ esitust, aga see ka: Meremehe püksikumm
Ei ole vist ka liiga suur ime, et raamatus on palju luuletusi, mis on kuidagi seotud teatriga. Kui need ei ole värsid etenduste jaoks, siis on nad kuidagi "temaatiliselt teatraalsed", nt luuletus pealkirjaga "Raadioteater 95" või mõni teine, kust lihtsalt tuntud nimed läbi jooksevad. Ja on niisama päevakajalisi luuletusi.
Kokkuvõtteks võibki öelda, et see on vist kõige mitmekesisem luulekogu, mida ma üldse lugenud olen, just tänu sellele, et Oja ei ole nii-öelda klassikaline luuletaja, vaid kirjutab paljuski tellimustöid. Samas ei jäta ka need tellimustööd kuidagi "tellitud-tehtud" muljet. Need on head värsid ja sisurikkad tekstid.
Lõpetan Sepo Seemani sõnadega raamatu keskelt (kus Laur Lomper ja Tõnu Oja kokku saavad): "Üks asi on siin ilmas päris kindel: kui soovid midagi südamlikku ja ühtlasi tõsist laulu sisse panna, siis pöördu alati Laur Lomperi poole. Ta oskab ühe reaga rohkem öelda kui mõni terve lehekülje rind-, põim- ja kiillausetega. Vaat selles tema fenomenaalsus seisnebki."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar