Varraku veebruariraamat. Aitäh!
Seekord otsustasin valida dokumentaalkirjanduse. Tavaliselt ma eelistan kindlalt ilukirjandust, mulle ei meeldi spiooniraamatud ja ma ei ole ühtki John le Carré raamatut enne lugenud, seetõttu üllatas see valik mind ennastki.
Lühidalt taustaks niipalju, et John le Carré varjunime taga varjab end David John Moore Cornwell. Noorena töötas ta Briti luure heaks, kuid hiljem sai kirjanik temas spioonist võitu ja suurema osa oma elust oli ta siiski kirjanik. "Tuvitunnel" on autobiograafiline mälestustekogu, milles räägitakse tema mõlemast tegevusvaldkonnast, ja ega ei teagi täpselt, millest ta oleks kirjutanud, kui ta poleks salaluures teeninud. Ehk ei olegi nii väga õige öelda, et ta kirjutab romaanides oma kogemustest, küll aga saab kindlasti öelda, et tema luurajaelu viis teda kokku paljude inimestega, kelle ta oma raamatutegelasteks kirjutas. Üldse tundubki seda raamatut lugedes, et tõelise kirjanikuna oli John le Carré alati vaatleja ja märkaja. Eks spioneerimine nõuabki tähelepanelikku silma, aga kindlasti aitas see tal luua enda spioonilugudes suhteliselt mahlakaid tüpaaže.
Pean tunnistama, et spiooniromaane ei loe ma eelkõige sellepärast, et minu aju ei suuda nende metsikute keerkäikudega järge pidada, mis seal tavaliselt amokki jooksevad. Ka "Tuvitunnelis" olid luureteenistuse juhtumitest rääkivad peatükid keerulised jälgida. Minu õnneks on raamatus siiski isegi rohkem neid lehekülgi, mis jutustasid hilisematest reisidest. Loomulikult ei ole Carré mingisugune niisama huvireisija, tema reisid viivad teda Gaza sektorisse, hutude ja tutside konflikti keskele, Moskvasse KGB ülemustega viina võtma ja nii edasi.
Huvitaval kombel kirjeldab Carré oma lapsepõlve kogu selle keerukuses mitte raamatu alguses ega isegi mitte ka lõpus, vaid mõni peatükk enne lõppu, kusagil eikellegimaal. Kui kasvad vägivaldse ja skeemitava isaga, kelle pärast ema on pikkadeks aastateks oma poegade juurest lahkunud, on ilmselt kerge luureteenistusel ennast värvata lasta, sest tegelikult ei seo sind ju miski. Kuigi terve elu on tal oma vanematest olnud pigem kahju kui kasu, siis ometi hoolib ta neist lõpuni.
Oli huvitav raamat, sest elu oli tal kindlasti põnevust täis (see on nüüd küll sedasorti põnevus, millest on mõnusam raamatut lugeda kui seda ise läbi elada) ja kirjutada ta mõistab. Ma ei usu, et ma sellepärast ta spiooniromaane lugema hakkan, aga mängin küll mõttega, et äkki viitsin selle kõige kuulsama külma käest pääsenud spiooni loo põhjal vändatud filmi vaadata, olevat kuulus ja kõik.
