Kuna sel aastal on lugemisväljakutse grupis üheks teemapunktiks vanim raamat kas koduriiulist või koduraamatukogust, minul aga koduriiulis vanu raamatuid üldse pole, siis pöördusin lahke raamatukoguhoidja poole. Kahe tema poolt hallatava raamatukogu peale oli vanim Orto kirjastuse 1945. aastal välja antud "Leegitsev süda".
Raamat räägib alustuseks Anu Maarvast, kes on puruvaene vallaslaps, keda keegi isegi tallu tööle võtta ei taha, aga kes kuidagi puhta järjekindluse ja otsustavusega ennast kõigi vastupidiste ootuste kiuste üles töötab. Oma esimesel paremal kohal töötades jääb ta rasedaks ei-d mitte tunnistavast võimukast ja rikkast peremehest, kes oma viimase vindi peal raseda teenijatüdruku kodust välja uut kohta otsima kupatab, nii et järjekordne vallaslaps sünnib kuskil põllu peal ja ainult naabrite südameheadusest jäävad nii ema kui laps ellu.
Raamatu teises osas on juba juttu ka Anu pojast Joosepist, kes tundub väikese poisina nõrk ja saamatu, aga heade kokkulangemiste (ja ilmselt ema ohverduste) tulemusena kasvab temast suur viiuldaja ja helilooja. Kuidas nõnda on juhtunud, et tema vallaspoeg on järsku kuulus mees, kuigi isegi tööd teha ei oska, ja vallaspoja ema ei tahagi poja isalt mitte midagi – mitte kuidagi ei suuda rikas taluperemees seda mõista, eriti kui enda naine ainult tigetseb ja ametlikest poegadest on saanud sulid ja päevavargad.
Kuna tegemist on 1945. aasta väljalaskega, siis on raamatus ohtralt sõnatoredusi, näiteks on suurest kunstnikust ajajooksul (jah, üks sõna) saanud õõnes posöör, samuti leiame korterist lüngis laua, laulja laulab otse taevasse ulatuva diskandiga, peremees vihkab vulgust, tantsitari (!) tabab "täielik läbikukk" (minu üks lemmikuid!), keegi pillub afishshidega täis kogu Pariisi jne.
Meeldisid väga arutelud kunsti teemal. Nii viiuldaja Joosep kui tantsitar Kaie leiavad, et ükski teos ei ole enne kunst, kui ta jõuab lavale, sest kunstiks saab see kõik alles inimestes endis. Nagu küsib Joosep: "Kuid mis väärtus on mõttel, kui ta pole kaasinimesis vormunud ideeks või elamuseks?" Kuid samas tundub, et juba tollal ei saanudki kunsti teha kunsti pärast. "Nagu kunstiteos sünniks vaid looja talendist ja tahtest. Ei, nood ajad on ammu juba läbi. Kunstiteos – see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus. Autor annab skeemi, reporter puhub sinna hinge sisse, aga ärimees kuldab kogu selle ettevõtte üle, otsib publikut ja teeb asjast asja. Nõnda sünnivad suurteosed." Kas me võime täna väita, et asjad on kuidagi muutunud?
Ja oh, juba tollal: "Meil on tõesti üks eriti armastatud spordiharu, mida harrastab nii suur kui ka väike: see on kaasinimesele jalatahapanemine! See spordiala on arendatud otse kunstiks ning on saanud rahvuslikuks suursaavutiseks."
Samuti on Gailiti keel väljendusrikas ja kujundlik: "Jah, siin oldi küll leplikumad, usklikumad ja jumalakartlikumad, kuid inimesed olid sõnades ahtramad, meenutades sageli lesti, mida nad püüdsid ja sõid." "Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi Shakespeare, kahjuks elas see suurvaim siis, kui maailm oli alles vana ja kortsus."
Kokkuvõtteks – kogu selle uudiskirjanduse vahele, mis mulle koju kätte jookseb, oli üks klassikaline Gailit vägagi värskendav. Vormilt oli nii tekst kui tegevus ehk juba pisut arhailine, aga teemad iseenesest seevastu täiesti ajatud. Ja mina olen ikka seda meelt, et ega inimloomus ju laias laastus ei muutugi, seega kui kirjanik koorib inimese hinge lahti ja selle loomuse sealt üles leiab, siis selline raamat ei saagi vananeda. Jäägu seda blogi lõpetamagi "Leegitseva südame" lõpulause:
"Kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal."
hää
VastaKustuta