Kolleegiväljakutse raamat, kogukonnajuhi soovitus.
Tegelikult on täitsa tore, et see kolleegiväljakutse mind ikka sunnib vahel ka elulooraamatuid lugema, sest kuigi ma muidu nende liiga suur fänn ei ole, siis mõned nendest on tõesti headeks raamatuteks osutunud, ühel või teisel põhjusel.
Matthew Perry raamatust on ilmselt nii palju räägitud, et enamus vist siiski teab, kes ta on ja miks ta selle raamatu kirjutas. Ma pean küll ise tunnistama, et sel ajal, kui "Sõbrad" väga populaarsed olid, siis minul ei olnud isegi telekat, rääkimata vajalikest kanalitest, nii et kuigi ma tean, kes seal tegelased on ja kes neid mängivad ja mis on peamised liinid (aga seda juba VÄGA üldises plaanis), siis nii kursis ma sellega ei ole kui mõne teise seriaaliga.
Perry probleemidest alkoholi ja uimastitega ma ka midagi ei teadnud, kuni ta oma raamatu välja andis, ja siis räägiti sellest tõesti palju. Veel enam hakati nii Perryst kui tema raamatust rääkima siis, kui ta umbes aasta pärast raamatu ilmumist kahtlastel asjaoludel surnult leiti. Ametlikult tunnistati tema surm õnnetusjuhtumiks, kuna ta uppus oma kodus basseini, aga tema organismist leiti nii suur kogus ketamiini, mida läheb vaja inimesele üldnarkoosi tegemiseks. Perry ise ja kõik tema lähikondsed ütlesid, et enne surma oli ta juba üle pooleteise aasta kaine ja uimastivaba olnud ning isegi ei suitsetanud. Ka uurimisel selgus, et kõik kodust leitud ravimid olid talle välja kirjutatud ning neid oli tarvitatud retseptijärgselt. Raamatuski räägib Perry, et kuna ta organism oli uimastite ja retseptirohtudega juba nii harjunud, siis vajas ta rohtu suures koguses, et see üldse mõjuks. Sellepärast siis on otsustatud, et ju see õnnetus oli.
Raamat ise on ikka päris nukker. Kole, kui inimene elab oma terve elu ära nii, et ta pole üldse natukestki õnnelik. Kogu aeg on tal tunne, et ta pole piisavalt hea ja et hinges on tühimikud, mida suudab täita ainult kange alkohol või retseptiravimid. Oma kõige hullemal ajal võttis Perry 55(!) tabletti päevas. Tema keha oli omadega muidugi täiesti kutu juba enne surma, näiteks oli tal uimastite söömisest nii hull pankreatiit, et ta käärsool lihtsalt lõhkes ja selle tulemusel oli ta kaks nädalat koomas. Hea et üldse ellu jäi, vähemalt seekord.
Oma sisedeemonitega võideldes ei mõistnud Perry ka seda, et iga seelikuga magamise asemel (kuna ta ei leidnud ennast olevat piisavalt vääriline pikemaks suhteks) oleks stabiilne lähedane inimene talle olnud toeks, mida talle nii hädasti vaja oli.
Ühesõnaga, see on üks kurb ja kole raamat inimesest, kelle elu läheb valesti kohe päris algusest peale ja kes leiab rahu ja stabiilsuse alles poolteist aastat enne surma, kui ta keha on juba täiesti laastatud. Kindlasti on see väga õpetlik raamat, aga kuna Perry räägib peaasjalikult oma sõltuvusest, siis on see lugemine kindlasti mitte kõige nõrgemate närvidega inimesele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar