Koos Vally Ojavere laulusõnade raamatuga sain ma endale valida veel midagi. Kuna Hanna-Maria Laaneti raamatut on kiidetud, siis julgesin seda paluda. Ei pettunud. Aitäh, Petrone Print!
Just hiljuti lugesin üht Minu-sarja raamatututvustust, kus lugeja kurtis, et ei saanud selle maa kohta eriti midagi teada. Vahel on jälle vastupidi, maad on proportsionaalselt palju ja minu-osa napilt. Tahan kohe alustuseks öelda, et siin oli nüüd küll täpselt paras ports mõlemat, kui isegi mitte kõiki kolme, sest Hanna-Maria ja tema elukaaslane lähevadki Prantsusmaale veinitootmist ja -majandust õppima.
Minu suurimad plusspunktid lähevad autorile selle eest, et ta on kuidagi eriti hästi ära tabanud prantslaste olemuse ja suudab seda ilma igasuguse ülevoolava sõnavoota ka täpselt edasi anda, näiteks motoga "doucement le matin, pas trop vite le soir" (hommikul rahulikult, õhtul mitte liiga kiiresti). Samuti räägib ta sellest, kuidas auto ei ole prantslaste jaoks staatusesümbol ja riietus ei ole samuti nii silmapaistavalt bränditoodetel põhinev, kuigi käekott peab olema kallis ja kvaliteetne.
Ka on mulle igati südamelähedane see, kuidas Laanet kirjeldab kõike prantsuse toiduga seotut. Toidukunstil on raamatus suhteliselt kandev roll – juustud, antrekoot, charcuterie (lihavalik) ja choucroute (hapukapsas) saavad kõik õiglaselt auväärse koha. Ära saab mainitud ka fleur de sel, käsitsi korjatud kore sool, mida iga endast lugupidav prantslane toiduvalmistamise juures kasutab (mina nägin seda esimest korda oma Prantsusmaa giidist sõbranna ja tema gurmaankokast mehe köögilaual).
Pearollis on aga loomulikult vein ja veinikool. Müts maha autori ees, sest kui üks asi raamatus selgeks saab, siis see, et prantsuse keel ei ole tema jaoks lihtne olnud. Minagi väristan praegu saba augustis ees ootava kolmenädalasele Belgias toimuvale prantsuse keele õpetajate kursusele mõeldes, kuigi ma realistlikult saan aru, et küll ma hakkama saan. Aga minnagi B1 keeletasemega otse Prantsusmaale alguses kutse- ja pärast ülikooli, chapeau! Küllap GAG-ist saadud õpiharjumus oli abiks, sest see, kuidas nad mõlemad õppisid näiteks ülikooli sisseastumiskatseks ja mis tulemusega nad sellest väljusid, tegi minu õpetajasüdame soojaks. Pealegi on raamatu taga Hanna-Maria märkmetega veinipiirkondade kaart, mis võiks sama hästi olla näitlik õppevahend, põhjalik ja korralik. Sama selge ja klaar on raamatu lõpus olev ülevaade erinevatest veinidest ja kuidas neid toidu kõrvale valida.
Prantslaste olemust ja eneseteadlikkust näitab see, et kogu veinimaailm, mida koolides peensusteni õpitakse, ei lähe kriipsugi võrra Prantsusmaast väljapoole. Muid veine polekski nagu maailmas olemas. Veel ühe huvitava faktina räägib Laanet, kuidas koolis tuli käia ilma parfüümita ja enne tunde ei tohtinud tarvitada tugevamaitselisi sööke või jooke, sest see oleks kindlasti pärssinud degusteerimisvõimekust. Mul tekkis paralleel kohe Prantsusmaa parimate "ninadega" ehk parfüümimeistritega, kes ei tohi kogu karjääri vältel süüa vürstikaid roogi, juua alkoholi ega suitsetada.
Tervest raamatust kumab läbi hindamine – prantslaste külalislahkuse, toidu, veinikultuuri, ilma ja looduse vastu, aga ka selle vastu, kuidas neil on tänu õpingutele õnnestunud külastada ja veine maitsta sellistes veinimajades, kuhu tavaliselt kedagi ei lasta.
Kuigi noortel oli plaan kümneks aastaks Prantsusmaale jääda, siis tegi koroona mõne valiku nende eest ära ja andis võimaluse koju ära tulla ning avada Veiniateljee. Peale kvaliteetveinide pakuvad nad ka koolitusi, nii et minge uurige nende kodulehte ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar