Louise Penny "Kõige julmem kuu"

Varraku jaanuariraamat. Taas oli tunne, et vahepeale on nüüd jälle midagi kergemat vaja, kui mõrvalugu muidugi on üldse eetiline "kergemaks" kutsuda... 

Alustuseks viis raamatu pealkiri mind tagasi umbes kolmandale kursusele, kus me Inglise kirjanduse loengutes ka T. S. Eliotiga tutvust tegime. Eks seda rida on ennegi ekspluateeritud (nagu ükskõik millist teist tüviteksti), näiteks filmis "Dead Poets Society" läheb õpetaja aasta esimesse tundi sõnadega "September is the cruellest month". Pean tunnistama, et raamatutuvustuses kaanepilti nähes sattusin nostalgilisele meenutusterajale. Ühtlasi tervitan oma kursusekaaslasi.

Seekord oli siiski tegemist tõepoolest kevadega, mil imeilusas ja ainult häid inimesi täis Kolme Männi külla saabub järsku Wicca, õud ja surm. Soojadesse ja sõbralikesse suhetesse hakkavad ilmuma mõrad, sest järsku ei saaks nagu kedagi enam usaldada. 

Kõige hullem on aga see, et ka inspektor Gamache, politsei edukuse võrdkuju, ei saa oma kolleege enam usaldada. Oma printsipiaalsuses on ta kõrgel kohal olnud politseiametniku trellide taha saatnud ja mitte kõigile see ei meeldi. Võin vaid eeldada, et kuna see on inspektor Gamache'i sarja kolmas raamat, toimus see trellide taha saatmine mingis eelnevas osas. 

Natuke ma seda pelgasin, et esimesed osad ju lugemata, täiesti võõras inspektor ja äkki hakkab taustaloo alguse puudumine häirima. Õnneks tulid kõik eelnevalt lahti jäänud otsad juba raamatu alguses ilusti lugeja jaoks nii möödaminnes, aga samas väga selgelt päevavalgele. Tõele au andes meeldib mulle pigem selline politseijõud, kes töötab ühtse frondina. Nende omavahelised arveteklaarimised pigem võtavad pool tähelepanu tegeliku krimiloo pealt endale ja mina eelistaksin keskenduda pealiinile. Samas olen ma kindel, et suurem osa lugejatest ilmselt pigem leiab, et kuna see on sari ja taustalugu toetab raamatu peamist lugu, on see hea idee. 

Louise Penny suudab luua selgeid ja usutavaid karaktereid, milles on ka piisavalt isikupära, et lugu liiguks ja inimeste vahele tekiks särtsu. Muidugi tuleb lõppkokkuvõttes välja (nagu vist enamasti alati), et inimeste üle ei tasu ikka otsustada selle järgi, mis pealt paistab. 

Ma ilmselt ei sure kurbusesse, kui ma selle seeria raamatuid enam kunagi lugema ei satu, aga kui peaks sattuma, siis loen hea meelega.