esmaspäev, 26. juuli 2021

Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus mul vähemalt miljonil korral suu naerule" jne. Aga hoolimata sellest lööbest ma raamatu ikkagi ära ostsin, kui ma juba poes olin, sest ma pole enam ammu ühtegi kerget krimi lugenud ja inimene peab ju vahel lõbutsema ka, eriti kui on suvevaheaeg. 


Kerged reservatsioonid tõlke suhtes jäid, sest minu meelest ei peaks eriti brittide kirjutatud tekstis järelküsimusi ära tõlkima jne. Ma oleksin eelistanud seda ehk lugeda originaalis. Aga lugu ise, kuigi üle 400 lk pikk/paks, oli päriselt hea. 


Raamatu peategelased on südikad pensionärid, kes on oma eluõhtut veetmas just pensionäridele rajatud asulas, kus nad on piisavalt iseseisvad (elavad oma majades ja korterites), kuid kus on mingites hoonetes ka nii-öelda klubiruumid ja -tegevused. Mõtlesin, et noh, pole paha. 


No ja siis need meie peapensionärid on loonud neljapäevase mõrvaklubi, kus nad arutavad ühe oma sõbranna (kes loo alguseks on juba kahjuks aparaatide külge aheldatud ja kontaktivõimetu) poolt kaasa toodud kuritegude toimikute üle. Sõbranna nimelt oli varem politseijõududes ja mõni tapatöö ju ikka lahendamata jäi. Aga ootamatult juhtub päris mõrv ja loomulikult ei saa ju ükski endast lugupidav neljapäevase mõrvaklubi liige lubada, et asi politsei lahendada jääb ja nemad üldse lõbutseda ei saa. 


Mis mulle meeldis - need vanurid seal on jube nupukad. Pealegi on nendel suurepärane huumorisoon ja nad keeravad politseinikud niimoodi ümber sõrme, et need lasevad klubilised uurimise juurde, kusjuures ise (peaaegu) täie mõistuse juures olles. Tagakaanel olid mitmeski tsitaadis mainitud, et tegemist on väga naljaka raamatuga, ja ma olen täiesti nõus. Oli tõesti naljakas. Ja autori auks peab ütlema, et mõrvalugude (jaa, neid oli lõpuks mitu) lahendused ei olnudki liiga ettenähtavad. Vähemalt minu aju suutis ta korduvalt vale nurga taha saata. 


Meeldis ka see, et Osman polnud ka täiesti kõrvale jätnud vanadusega kaasnevat nostalgiat, leina ja kurbust. Muidu on ju selline vanurite küla täitsa tore, aga elanikke lahkub ju regulaarselt, ja paraku ikka ühel ja ainsal põhjusel. See mõjutab igaüht, ka kõige elujaatavamat ja enesekindlat pensionäri. 


Kogu see lugu - kui mõrvad välja arvata - meenutas väga ka Hendrik Groeni raamatuid. Sealsed VaKuMiSu (vanad, kuid mitte surnud) klubilised olid sama hakkajad ja nalja sai nendega samamoodi. 


Nii et lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et kui ma nüüd selle Raamatuvahetusse panen, siis ilmselt läheb see seal sekunditega, kuna sõna liigub ja tundub olevat tahetav kaup isegi raamatupoes, mis sa tasuta vahetusest veel siis räägid. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...