kolmapÀev, 12. august 2020

Thomas Studer "Se retrouver, pour mieux se séparer"

Minu esimene prantsuskeelne jutukas. 😉 


Autor on ise prantsuse keele Ă”petaja ja ma olen teda Youtube'is jĂ€lginud. Ta on tegelikult tĂ€itsa lahe tegelane ja ta Ă”petab hĂ€sti visuaalselt ja lihtsalt - pea kĂ”ik oma tunnid illustreerib valgele tahvlile nagu Raivo JĂ€rvi omal ajal paberile. Kui sĂ”na ei ole piisavalt rahvusvaheline, siis kasutab ta kas nĂ€oilmet, ĆŸeste vĂ”i pliiatsit ja tahvlit, et vaatajad kĂ”igest aru saaksid. Mulle ta igatahes meeldib ja ma olen teda ka oma Ă”pilastele nĂ€idanud. 


Kunagi nĂ€gin kuskil - ilmselt sotsiaalmeedias -, kuidas Studer ise oma raamatut reklaamis. Ta ĂŒtles, et kirjutas selle raamatu just nimelt mĂ”eldes neile inimestele, kes prantsuse keelt alles Ă”pivad. Ehk siis, kuigi tegemist on romaaniga, siis tegelikult kogu asja pĂ”hiidee on keeleĂ”pe teise nurga alt. Kommenteerida tasub mĂ”lemat. 


Lugu rÀÀgib ĂŒhest noorest, kuid juba lahutatud naisest, ĂŒhest keskealisest abielupaarist ja ĂŒhest vanema pĂ”lvkonna paarist. Nad kĂ”ik ĂŒritavad oma elus mingit suuremat sorti muutust sisse viia, osadel Ă”nnestub see paremini kui teistel. Ma mĂ”tlesin lugemise ajal, et nĂ€ed, peab kirjutama blogis, et loos on kolm paralleelselt jooksvat tegevusliini, mis omavahel kokku ei puutugi, aga raamatu lĂ”pus selgus tĂ€nu ĂŒhele suurele Ă”nnetusele, et kĂ”ik need kolm liini olid ĂŒhe pere inimesed. 😏 PĂ€ris viimaseks lehekĂŒljeks on Ă”de ja vend hoolimata kĂ”igest, mis vahepeal juhtus, oma Ă”nne leidnud. 


Ütleme nii, et see lugu oli natuke parem, kui ma eeldasin. Natuke tundus dramaatikaga ĂŒle pakutud ja happy end oli ka etteaimatav, aga ma tuleksin nĂŒĂŒd selle juurde tagasi, et ilmselt ei olnud kirjandusliku ĆĄedöövriga maha saamine autori peamine mure. KeeleĂ”ppe seisukohast oli asi ennast vÀÀrt. Ma pean tunnistama, et ilmselt sellisest pikalt voolavast keelest mul puudu jÀÀbki. Ega mul ju normaalset prantsuskeelset suhtlust nagunii pĂ”himĂ”tteliselt elus pole ja tasub tĂ”esti ehk juturaamatutega rohkem rinda pista. See oht muidugi on, et midagi kĂŒlge hakkab. 😼


Nii et jah, tĂ€itsa tore raamat oli, eriti minu prantsuse keele tervise seisukohast. Ei vĂ€lista, et ma mingil hetkel sellele veel ĂŒhe tiiru peale teen, aga siis juba nii, et paber ja sulepea mĂ€rkmevalmilt kĂ”rval on. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust lÀbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destinati...