reede, 31. juuli 2020

Lewis Carroll, Martin Gardner "The Annotated Alice. The Definitive Edition"

See nõuab nüüd natuke selgitust.

Tegelikult on tegemist Lewis Carrolli kahe Inglise kirjanduse tüviteksti, "Alice imedemaal" ja "Alice peeglitagusel maal" kommenteeritud tekstidega. Tuletame meelde, et Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson) kirjutas esimese Alice'i raamatu aastal 1895 ja teise 1871. Elukutselt oli ta matemaatik ja tal oli ka kirikuõpetaja väljaõpe, kuid vaimulikuna ta ei tegutsenud, vaid töötas matemaatika ja loogikaõppejõuna kolledžis, mille dekaaniks juhtus olema Henry Liddell. Henryl oli seitsmeaastane tütar, Alice. Ja täiesti juhuslikult meeldisid Charlesile kõigist inimestest kõige enam just väikesed tüdrukud. Eriti Alice Liddell. Poisse ta pelgas ja naist ta ka kunagi ei võtnud. 

Ma ei hakka siin hetkel peensustesse laskuma, aga selge on see - otseselt pedofiil Dodgson ikkagi vähemalt oma ajas ei olnud, kuna kõik need tema lapssõbrad, nagu ta neid ise kutsus, on temast alati väga suure kiindumusega rääkinud. Gardner arutleb, et võib-olla oli asi hoopis selles, et nii väikeste tüdrukutega oli ta kindel, et nendega ei juhtu midagi ja ta ei pea siis eraldi muretsema, et keegi midagi valesti mõistaks või tunneks. Tänapäeva standardite järgi ületas ta muidugi arvukalt igasuguseid piire ja Gardner neist ka pikalt räägib, nii et kellel huvi on, mida ta siis täpsemalt tegi ja mida mitte, tulge laenake minu käest raamat või ostke ise. 

Nagu ilmselt pea kõik teavad, on tegemist Alice'i kahe unenäoga. Mõlemad neist on umbselt täis igasugu sümboolikat, matemaatikat ja loogikat, nii et see pole nüüd küll miski ime, et kommentaarid on umbes kaks korda pikemad kui Carrolli tekst ise ongi. Ta armastab väga sõnamänge ja üsna tüüpiline mõlemale raamatule on see, et imedemaal ja peegli taga võtavad kõik tegelased ka idiomaatilisi väljendeid sõnasõnaliselt ja sellest sünnib lugejale omajagu palju nalja. 

"Alice peeglitagusel maal" lisab kõigele sellele veel ühe dimensiooni - malemängu. Tegelased on malenupud, Alice ise on ettur ja kes malemängust midagi teab, see on ka kursis, et kui ettur jõuab kaheksandale ruudule, võib mängija ise valida, mis vigur see nüüd etturi asemel on. Enamasti muidugi valitakse lipp (inglise keeles Queen), sest lipp saab igas suunas ja ükskõik kui kaugele liikuda. Loomulikult soovib Alice kuningannaks saada - ja saab ka. 

Igal ruudul kohtub Alice erinevate tegelastega. Eelviimasel ehk seitsmendal ruudul kohtab ta valget rüütlit (malendite seas on knight eesti keeles ratsu), kelle kirjeldusest ja ka Dodgsoni enda märkmetest on selge, et see rüütel on tema ise. Alice'i ja rüütli vahel areneb kergelt nostalgiline vestlus ja lõpuks ratsutab rüütel minema, kuid palub, et Alice talle nii kaua taskurätikuga järele lehvitaks, kui ta veel näha on. Sellest stseenist on kõik Carrolli uurijad ja kommenteerijad leidnud ilmselge vihje sellele, et kui Alice suureks saab (sest järgmisel ruudul saab ta ju ometi Kuningannaks), tuleb Dodgsonil temaga sümboolselt hüvasti jätta. 

Kindlasti ei ole võimalik ühes blogipostituses rääkida kõigest, mis imedemaal või peegli taga juhtub (peeglitaguses maailmas on näiteks paljuski tegemist paaride ja peegeldustega), aga ma tõesti väga sügavalt soovitan Alice'i lugusid lugeda koos kommentaaridega - tegemist on esiteks nii tugevate eraeluliste seostega, et neid teadmata ei saa poolestki jutust aru. Ja teiseks kirjutab Carroll oma lugusid viktoriaanlikul Inglismaal ja seda kultuuriruumi on vaja kõigile lahti rääkida, isegi inglastele. Aga ilmselgelt on tegemist, nagu mainitud, tüvitekstidega ja need on tegelikult ikka täitsa geniaalsed raamatud. 

Seda tahan ka ilmtingimata mainida, et võib-olla on Gardneri huvi Carrolli vastu tingitud sellest, et temagi oli matemaatik ja mõistis sellealaseid vihjeid tekstides ilma pikema selgitusetagi (ja neid on seal palju). Gardner on kõige tsiteeritum ja lugupeetum Carrolli-autoriteet. Tema esimene kommentaar ilmus juba 1960. aastal ja minu loetud raamat, milles ta on oma eelmist kaht kommenteeritud väljaannet veelgi täiendanud, 1999. aastal. 

Jäägu seda postitust lõpetama "Peeglitaguse maailma" viimane luuletus, millest peaks olema selge, et raamat on pühendatud Alice Pleasance Liddellile (vaatame rea algustähed üle, eks?). Lisan ka Alice'i foto, mille pildistas Dodgson ise. Pildi pätsasin Vikipeediast. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destinati...