reede, 31. juuli 2020

Hedda Peet "Pariisi kohvikud ehk härra Nuga ja proua Kahvel Pariisis"

Selle raamatu otsa koperdasin ma täiesti juhuslikult hoopis midagi muud otsides. Aga mina olen ju vana Pariisi-haige ja need kohvikud, need kohvikud oma terrassidega... Ja kui ma lugesin, et jutustajateks ongi päriselt lauanõud, härra Nuga ja proua Kahvel, siis ütleme nii, et I was intrigued. Sellest, et ma taolistel hetkedel tegutsen ürginstinkide ajel, olen ma just hiljuti siin seoses Orwelliga ju teile rääkinud. 

Ma sooviksin siinkohal alustada Apollo e-poes olevast raamatututvustusest: "Raamat tutvustab Pariisi vanemaid ja kuulsamaid kohvikuid, kus armastasid istuda kirjanikud ja kunstnikud ja kus pakutakse tänagi traditsioonilist Prantsuse toitu kaunites ajaloolistes ruumides. Soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele."

No mis ma oskan kosta? Jah, ma ei saa nüüd otseselt eitada sellest tutvustusest midagi. Aga kogu see 50 lehekülge mõtlesin ma pingsalt sellele, et kes ikkagi päriselt selle raamatu sihtgrupp võiks olla. Välja ei mõelnudki. Sest kui sa kirjutad raamatu, milles on "soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilisele", siis miks sa kirjutad teksti lasteraamatuna? Sest andke andeks, seda see stilistiliselt oli. 

"Üks legend räägib, et Benjamin Franklin kavandas just siin istudes Ameerika tulevase põhiseaduse," täiendas härra Nuga tähtsa näoga ja ajas selja sirgu. "Kas näeme ka Napoleoni mütsi, mille ta kunagi siia panti jättis?" päris pisike preili Teelusikas. Härra Nuga noogutas uhkelt. 

Ei, mul ei ole mitte midagi lasteraamatute vastu. Küll aga ei vasta see sel juhul küsimusele, mida siin teevad siis need soovitused kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele ja mille hea pärast on vaja veel piltide alla panna ühe-kahe kaubaartikli hinnad? Sest lapsi ei huvita neist miski ja seda teksti mina küll ei kujuta ette ühtki täiskasvanud Pariisi-sõpra iseenese tarbeks lugemas. 

Omaette teema on kirja- ja trükivead. See raamat oleks hädasti vajanud toimetajat, kes prantsuse keelt hästi valdab. Juba esimesel leheküljel, kus on kohvikute nimekiri, on kirjavead sees. Ilmselt on mõned neist puhtalt näpukad, trükivead, aga nii väikese raamatu puhul on see ikka täiesti andestamatu. Ülakomaga käänamise vigu oli nii palju, et ei jõudnud kokku lugedagi, ning kirsiks tordil oli see, et ka trükitehniliselt poldud alati kasutatud sama ülakoma. Minu jaoks jättis soovida ka piltide kvaliteet. 

Veel tekitas minus küsimusi see, miks oli üks "peatükk" (kui üheleheküljelist teksti tinglikult nii võib nimetada) Triumfikaarest ja Eiffeli tornist. Kohvikuid selles loos polnud ja ausalt, Pariis Pariisiks ja sümbolid sümboliteks, aga äkki saab ikka mõne raamatu ilma nendeta ka kirjutatud, kui teemaks on kohvikud näiteks. Ka Eesti kohvikute peatükk päris lõpus pani küsima, kas seda oli sinna ikka vaja, aga selle ma põhjendan enda jaoks seal ennem ära kui Triumfikaare. 

Lühidalt, nii nõutu pole ma juba ammu raamatukaant sulgedes olnud. Ja ausalt, ma ei oska seda kellelegi soovitada. Ülaltoodud põhjustel. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu...