kolmapäev, 5. august 2020

Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm"

"Minu romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele, ent ajalugu on loodetavasti näidatud nii tõelähedasena kui võimalik. Siiski olin sunnitud teatud sündmusi kujutama tegevusraamistikus lühendatult või kulu poolest veidi nihkes, mis on põhjendatav dramaturgiaga. Sest minu lugu on ja jääb romaaniks. See ei ole aimeraamat ega peagi seda olema. Seepärast ärge pange mulle pahaks, armsad lugejad, kui leiate siit või sealt ehk siiski mõne vea."  (Järelsõnast)

Usun, et on tõsiseid ajaloohuvilisi või Chaneli-spetsialiste, keda eelnev lõik pigem pelutab. Raamatut ostes ausalt öeldes ei pannud minagi kaanel tähele sõna "romaan" ja seda nähes ütlesin "hmm". Sest on ju ennegi nähtud, kuidas mingi raamat või film on tehtud kellegi elu või mingi sündmuse ainetel ja siis see "ainetel" on tõest kui sellisest väga kaugel. Ma olen ikka mõelnud, kas kunsti nimel tõe otsene väänamine on ikka põhjendatud?

Aga nagu Michelle Marly sealsamas lõigus ka ütles, on ta üritanud kirjutada nii tõelähedaselt kui võimalik. Eks ma pean ära ootama, kui minu isiklik Chaneli-spetsialist Marina raamatuga ühele poole saab, aga raamat kui selline mulle tõesti sümpatiseeris. Olen ju ikka öelnud sedagi, et ajalooraamatutest ei saa eales keskaegsest Tallinnast nii elavat pilti kui näiteks Hargla Melchiori-lugudest. Ja kui nüüd võtta käesolevat raamatut kui üritust inimestele näidata, milline Coco Chanel oli ja mis teda selliseks kujundas, miks "Chanel No 5" talle nii oluline oli ja kuidas see sündis, siis sellise inimlikul tasandil mõistmise tekitas Michelle Marly küll. 

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" ei ole Chaneli elulugu, vaid just nimelt No 5 parfüümi sünnilugu. Idee oli tal sündinud koos oma elu armastuse Arthur Capeli ehk Boyga, kes autoõnnetuses traagiliselt hukkus ja sellest ei saanud Coco vist elu lõpuni päriselt üle. Küll aga jäi lõhn nende mõlema pärandina kogu maailma heljuma. Ilmselt võiks see olla kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes arvavad, et Chanelil oli terve rodu lõhnu, millest järjekorras viies oli see kõige-kõigem, aga no see polnud päriselt nii. Numbriga viis oli Chanelil oma teema juba lapsepõlvest saadik ja ma nii hirmsasti loodan, et see ei olnud Marly kirjanduslik liialdus. Arvestades teema olulisust ehk polnud. 

Lõhna sünniloosse on segatud rohkem või vähem terve hulk vene ladvikut, kas siis poliitilist või kunstialast. Tema elust jalutavad läbi impressaario Djagilev, geniaalne helilooja Igor Stravinski ja  pagendatud suurvürst Dmitri Romanov ning tema õde. Samuti käib tema elust väga lähedalt läbi näiteks Pablo Picasso. 

Coco Chanelile on vaja teha tõeliselt sügav kummardus. Sellise lapsepõlvega võiks ju ka oma saatusega resigneerunult leppida, aga Chanel oli esiteks tõeline self-made-businesswoman ja teiseks suutis ta endas arendada nii kordumatu stiilitaju kui kunsti- ja muusikahuvi. 

Soovin proovida mööda vaadata sellest, et raamat oleks tahtnud veel ühte keeletoimetamise tiiru, sest lauseehitus ei tahtnud vähemalt raamatu esimeses kolmandikus hästi kulgeda. Edaspidi läks kas paremaks või ma ei pannud seda enam lihtsalt tähele. Kahjuks ei saaks ma seda raamatut ka originaalis lugeda, kuna see on saksakeelne. Kuid nagu ma ülalpool juba mainisin, on lõppkokkuvõttes tegemist väga sümpaatse raamatuga, mis tekitab inimlikku mõistmist. Ja vahel on see olulisem kui see, et oleks kasutatud täpselt samu sõnu või astutud täpselt nii mitu sammu, kui Coco Chanel seda päriselt tegi. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destinati...